Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

pühapäev, jaanuar 29, 2006

Koerasõprade rõõmuks


HEAD KOERA-AASTAT KÕIGILE!

laupäev, jaanuar 28, 2006

Laupäevane hubasus

Laupäev on hea päev. Laisalt ja mõnusalt hea. Aeglane ärkamine, kohvijoomine ilma kella vaatamata. Kohvijutte on ju nii palju...
Isegi hommikueine valmistamine on laupäeval teistmoodi kui muidu - saab pliidi alla tule teha. Tulel tehtud toidul on teine ja parem maitse. Aga tööpäeva hommikul ei raatsi selle peale aega kulutada. (Järgmise vastatud kirja, kirjutatud arve või toimetatud lehekülje taga saabub õndsus, eks. Ei saabu? No mis tööpõlgurlik lähenemine see olgu?)
Kats tahtis pärmitainapirukaid ja mina tahtsin metsa. Soovitavalt kodust veidi kaugemale, sest lähedasi paiku oleme Kristoferi ja Lessaga juba päris palju kamminud.
Kompromiss pirukateo ja metsa vahel? Lihtne! Tainas kerkima ja alles siis metsa!
Olin üsna üllatunud, et ma pärmitainast oskan teha. Viimased paarkümmend aastat pole ma sellega küll kindlasti kokku puutunud ja enne seda oli mul ka üksnes assisteerimise austav roll. Vanatädi tegi ise saiu ja pirukaid... Igasuguseid asju tuli meelde... Et pärmi lahustav piim soojaks, oli raamatus kirjas. Muud nipid tulid kuskilt ärakadunuks peetud mäluosast: et sorts suhkrut pärmipiima sisse, et ühe käega tainast sõtkuda ja teisega komponente juurde lisada, et taigen on valmis kui käsi puhas, et valge linane rätt peale ja froteerätt soojenduseks üle. Et ristimärk peale enne kerkimist. Et korra üle segada ja uuesti kerkida lasta. Et pirukaid tuleb ahjus oleku ajal veega pritsida ja valmis pirukatele niiske linane rätt peale. Ma ei ole mitte kunagi selliste asjade üle MÕELNUD. Need lihtsalt on.
Kas see on samalaadne ürgmälu, mille järgi linnud rändele lähevad?

Metsaretkeks valisime Kuimetsa karstiala. Umbes poole käisime läbi, teine pool jääb "eramaa"-de siltide ja kettide taha. Ja ehkki igameheõigus lubaks sinnagi jalutada, on mingi tõrge. No pagan, kui sa looduskaitsealal elad, võiks ju koduümbruse sildistus veidi külalisesõbralikum olla.
Aga need, mida vaatasime, olid lahedad küll. Kristofer on veel parajalt väike, et igast unkast läbi mahtuda. Minu kiidukiljatuste ja Katsi tõrelemise saatel:). Et kuidas ma luban ja mis siis kui...
Nii on see kõikides kohtades, mis pargiteest veidike konarlisemad.
(No hea küll, Kallaste pangal valisin möödunud aprillis ehk jah liiga raske koha - laps oli kõndimise loetud kuud tagasi korralikult selgeks saanud ja mina õhutasin teda jääseinal turnima. Ise ka - kingad jalas ja kõike muud kui matkariietes:). Mujal Hiiumaal oli kena kevad, pank aga oli veel paksus jääs. Ja praamini oli aega ja mõtlesin, et lähme ja jalutame mõnes kenas kohas. Sinialliku mõnekilomeetrine ring oli Kristoferil selleks ajaks juba omal jalal läbi kõnnitud.)
Päike paistis ja taevas oli niiiiiiii-niiiii-niiiiiii sinine. Varesed kraaksusid, käbilinnud tegid häält ning mu vahepealse pakase poolt mahamuserdatud "varsti on kevad"-tunne oli jälle täitsa kohal.
Ja nüüd on kõht pirukaid ja kodu pirukalõhna paksult täis, lonksuke viskit sees, koer kõrval, Kats ja Kristofer telekat vaatamas.
Ma parem ei mõtle, mis mul kõik teha on... "Morgen, morgen, nur nicht heute/sagen alle faule Leute!"

reede, jaanuar 27, 2006

Päev hilinenult

Eile oli Kersti sünnipäev...
Lahkunule ei saa enam midagi soovida.
Tagasi kutsudagi ei saa - kes teab, kas ta tahaks?
Kui ta elus oleks, oleks ma valinud talle kõige magusama veini. Ja tema oleks katsetanud mõne uue koogi ostmisega - et kas on maitse ka nii hea nagu pealt paistab. Ja emb-kumb oleks ühe suitsukana võtnud.
Mulle meeldis talle kinki valida- mõni lõhn või mõni raamat. Ja nüüd on need raamatud siin minu juures ja viimasest lõhnast jõudis ta vaevu poole ära kasutada. Otsisin seda kunagi, aga ju olen liiga korralikult ära pannud.

**

Nüüd läks mõttelõng sassi- ühe (vist) väga suurepärase teate peale.
Kerstil oleks selle üle küll ainult hea meel olnud.

**

Ja mina meenutan teda mõni teine kord edasi.
Kevadel võtan ja püüan hoolikalt kokku pakitud Kersti-maailma jälle lahti pakkida. Ma ei ole kuigi asjadekeskne inimene, aga lahkunud lähedaste asjad on jube tähtsad. Katsile ka...
Ja nii on elu täis häid mälestusi...
Ja südamel soojem.

tagasivaade allilmasaatele

Ei lähe meelest ära sellenädalane Raporti erisaade, kus Kalev Kurele mantlipärijat otsiti. Pikaro, Anvelt jms targad mehed allilma kohta sõna võtmas, saatejuht valge linaga kaetud laua taga nimesildikesi sättimas. Pika arutelu peale selgis et...
- ülemine mees Eesti maffias on Assar Paulus
- Eesti organiseeritud kuritegevuses on eriharu autovargad
- politsei on allilma tegemistega hästi kursis
Visuaalne pilt lisas, et
- organiseeritud kuritegevus on üks kena puhas värk, mida netis (sõnast nett, mitte Internet) restoranis pika säravvalge laua taga korraldatakse.

Meenus aastatetagune kohtuistung Võrust, kus üks niru moega pealekaebaja väitis, et Eesti maffias on tema alumisel pulgal ning üks tema süüasjakaaslastest ülemisel. Siiamaani käibib siseringis ütlemine, et allilm on nagu kahe pulgaga redel - üks neist meestest ühel, teine teisel pulgal.
Ja mina, naiivne tüüp kriminulliriiuli kõrval, olen senimaani arvanud, et maffia tähendab seda, et kuritegelikud jõud imbuvad riiklikult olulistesse sfääridesse ja mõjutavad neid. Pluss, et kogu see värk võiks hõlmata põlvkondi, mitte sama õue poisse.

Nojah, ja kui politsei kõiki organiseeritud kurjategijaid nii hästi tunneb, siis tekib mul kui maksumaksjal küsimus, et miks kõik needsinatsed sellest siis teleka vahendusel kuulevad.

Ja kuidas ma seletaksin lapsele, kui see juba küsida oskaks, miks on kuritegevus paha kui sellest nii ilusa laua taga räägitakse?

Näh, kas ma pole kena metsatagune vanainimene - vaatan aga telekat ja pean mõttes saatejuhiga dialoogi?

esmaspäev, jaanuar 23, 2006

Tere ema!

Sa oled alati nii haruldane ja armas külaline, et enne Sulle lingi saatmist otsustasin Sulle tervituse kirjutada.
Kui ma viitsin, siis ma kirjutan siia aegajalt mõne uue teksti - ja mulle meeldib mõelda, et Sa vahest lugemas käid. Siis Sa oled natuke veel rohkem olemas. Sest vahest tunnen ma jubedalt puudust, et meie elud enam nii paljudes punktides kokku ei puutu nagu vanasti.
Sina ütlesid alati, et areng on spiraalne... Nüüd on siis meie spiraali peal selline koht, et ma kirjutan Sulle oma blogisse kirja.
Näis, mis järgmisena tuleb:)

pühapäev, jaanuar 22, 2006

Linnast ja lindudest jm

Pühapäeval linna ei satu ma eriti tihti. Ja külmal pühapäeval on see veel eriti ebatavaline. Hommik oli külm. Nii külm, et pöörasin vastutuult kõndides vahepeal selja tuule poole, et valus hingata ei oleks. Püüdsin vaadata, kas teised inimesed teevad ka nii, aga teisi ei olnudki. Vabaduse väljakul, kell 11 hommikul ei olnud inimesi! Külma pärast?
Mõtlesin, et külmal on esteetilises plaanis mõni hea omadus ka- näiteks ei paista Tallinna KKK (kinnimakstud kinnisvara-koledused) üldse silma. Ei jagu pilku, vaataks ainult sissepoole...
Maal on vastupidi. Külmaga on KOHUTAVALT PAHA olla. Aga vaateväli on lai, valge ja ilus. Kui lausjõhkraks minna, siis väikesed linnud on ka külmaga nii kenad ja kohevad...
Linnutoidule, muide, on tekkinud uus pretendent. Hiir, suuremat sorti. St mitte koduhiir, mitte karihiir, minu meelest ka põldhiir mitte. (Imetajate määraja on riiulis üleval; kõrgemal, kui ma ulatun. Ja pisinärilised on mulle alati ainult pealiskaudset huvi pakkunud, sedagi tänu Matti Masingu veendumusele, et need on lõpp-huvitavad. See pealiskaudsus ei käi lendlaste kohta, neid ma fännan täiega.) Nojah, igatahes käib see määramata näriline söögimajakeses (aitäh, isa, kes Sa maailma kõige armsama linnumaja ehitasid!) ja linnud ei saa tema eemale peletamisega toime. Või lasevad nad tal mingi väiketegelaste pakti kohaselt aegajalt kõhu täis süüa. Nii ta siis kõõlub rasvapalli küljes, saba tasakaalu hoidmiseks ümber palli keritud, linnud ümberringi tuult tallamas ja midagi seletamas. Võta kinni, kas "kuramuse pasatski, kas sa saad minema!" või hoopis "ossa õnnetu elajas, vahepeal nii otsa jäänd, söö nüüd natukenegi rohkem". Mõlemad variandid on tõenäolised.
Proovisin toimuvat pildile saada, aga ehmatasin hiire ära, lükkasin vist kaamera liiga nina alla. Hetkekene - ja juba oli ta läinud. Aga ta käib iga päev.

Et miks ma kirjutan hiirtest ja lindudest ajal, mil ühiskond käärib (sel nädalal siis sedapuhku) Eesti Rahva Muuseumi ja Kadrioru lossiläbude teemal?
Aga hiired ja linnud on MINU elu. Ajad, mil mulle oleks lossiläbude jm teemal kirjutamise eest makstud, on möödas. Ja niisama ei viitsi. Praegu mitte.
Panen kirja oma ema mõtte presidendi lastelaste kohta. Vaba tsitaadina umbes selline, et kui sa oled presidendi lapselaps ja oma ema sinuga ei suhtle, siis võib olla üsna raske. Noh, et teistmoodi kui teised ja sõpru on raske leida. Ja kui sa siis avastad, et korraga on sul palju sõpru ja "sõpru", kes tahavad lossi läbule pääseda, võib mõneks korraks meelest ära küll minna, et noblesse oblige. Ja pärast, kui mõni loll su maha müüb, on hilja... Ja et tegelikult ei peaks sellest, et teismelised pidutsevad, üldse mitte nii suurt numbrit tegema...
Mnjah, kui ma oma teisme-ea pidude peale mõtlen, siis lehepiltidena neid vast küll näha poleks tahtnud.

laupäev, jaanuar 21, 2006

Liiga külm

Rõõm talvest on otsas, käes on "nutu ja hala" aeg. Kõik, mis saab jäässe minna, on jääs. Kõik, mis saab külmuda, on külmunud. Okei, tuba on enamvähem, aga see on ka kõik. Õhtuks katsun ka köögi soojaks saada ja nõud ära pesta - kui veekann lahti on sulanud. Ja kui kaevust natuke vett lahti saab raiuda.
Huvitav, kuidas neenetsid jm põhjarahvad toime tulevad? Seal on selliseid temperatuure ju hulga sagedamini. Öösel tõmbab - 37 peale ära.
Mis mu mesilastest saab? Õunapuulapsukestest? Maasikatest? Meist endist?
Läheks juba soojemaks...

kolmapäev, jaanuar 18, 2006

Jää ja lilled

Nüüd läks külmaks. Tõsiselt. Hõõguvalt külmaks. Aknad on jääs ja muusikavalik on "Jääboiler":) - nimele vaatamata väga soe muusika.
Tuli ahjus ei kaota jäälilli akendelt. (Ühekordsed ju... pole veel jõudnud...) Ehkki tuba on jahe, on siin mõnus. Päike paistab läbi paksu jääkihi. Ja rohelised draakonipuud ja kummipuud ja sidrunipuud lokkavad. Laiad, paksud, terved ja säravalt rohelised lehed ligi jääd. Ja rahul! Kummipuu talvel eriti ei kasva, aga laialehine draakonipuu ja tsitruselised tekitavad endile uusi lehti.
Ja ikkagi, kõige kiuste, kaugel see suvi enam.
Omamoodi on talv isegi mõnus. Maal, tõsi küll, ainult maal. Siin on talvel mingi MÕTE sees, taimed puhkavad ennast välja jne.

teisipäev, jaanuar 17, 2006

Valged avarused

Kui kõik on nii valge, siis tuleb mulle Kersti meelde. Mitte, et ta oleks valget kandnud, tema värviks oli pruun, eheteks merevaik ning vaheldumisi kuld ja hõbe. Ühest tüdinedes valis teise, merevaik oli püsiv. Üks põdrasarvelõiguke ka... Kunagi koos soetasime. Nüüd ei oska ma valida, kas kanda üht sarvelõiku või kahte. Enamasti lasen neil lihtsalt karbis olla, vahel teen pai.
Valge meenutab teda sellepärast, et tema LAHKUMINE oli valge. Valge tuhk meres valge liiva kohal. Ootamatu tuuleiil andis vette vajuvale tuhale mingi kuju - vesilind? viigerhüljes? - ja kandis selle avamere poole.
Kui ma ühele poole st alla ja mere poole vaatasin, nägin valget liiva ja valget tuhka. Ja kui ma teisele poole st maa poole ja üles vaatasin, nägin heledaid pilvi ja heledaid kive ja Saxby valget tuletorni.
Sellepärast on valgest saanud Kersti värv.

Me ei lugenud koos luuletusi, aga ta meenub mulle ikka ja jälle mõnede luuletuste meelde tulles. Need Alliksaare luuletused on nagu loogilised, need said ta avaliku ärasaatmise kaartile pandud...

Nii taas meid sügishingusesse toodi
veel suvepäiksest õhetavi päi.
Mu laulust, mis sind lohutama loodi,
mu enda jaoks vaid tuska hinge jäi.

Aeg hingesügavusse heidab loodi,
nüüd mälestuste tuulterägus käi.
Kui oskad lugeda ta salakoodi,
siis surmgi kohutavana ei näi.

Ma tean, et tagasi ei voola veed
ja kallilt maksab oletuse hinna,
kes laseb unelmatel lahtuda.

Me kohtume, et jälle lahkuda
ja lahkume, et üha kokku minna,
ses peitemängus põimiti me teed.

*
Ja siis see, et

Ei usu, et see teinuks mingi vea,
kes otsustas end lainte hooleks anda.
Sest ahvatlev ja ütlemata hea
on purjetada - mitte tundes randa.

Selle ma panin kaardi tagaküljele vastuseks ahhetustele, et "kuidas nii saab, hauda ei jäägi..."

Sai küll nii, et hauda ei jäänud... Jäid mälestused, nagu Kersti tahtis. Ta ütles kunagi midagi sellist, et need mälestused, millel ei ole kindlat kohta, need mälestused jäävad inimese sisse kindlamalt alles. Tal võis õigus olla.
Ta on nüüd kõiges, mis on hele ja ääretu. Lumeväljad... Valged mängufaabulad... (Ehkki Kersti ei armastanud luulet, tuletasid ta valikud meelde poeetide omi.) "Me ulm on mäng, kuid mäng on elu sisu..."
Kui ta elus oli, rääkis ta, et kuna tal on meie firma plakat köögiseinal, ütleb ta meile igal hommikul kohvi keetes tere. Ja kui ma Kersti pildile kohta otsisin, valisin ka köögi - see oli see koht, kus me tavaliselt istusime. Nüüd saan mina talle kohvi keetes tere öelda.

Ja siis veel üks luuletus, autoriks Kalju Kangur. See ajab mind alati nutma, kui meelde tuleb.

Kui siis sel talvepäeval teate saad,
et lahkusin ja mind on pandud hauda,
sa ära lase leinal võtta maad ,
sest lein sööb hinge nagu rooste rauda.

Sa astu vaid, kui lubab külmakraad,
me kohvikusse, istu nurgalauda
ja päeva auks, mil mind on kantud hauda,
sa telli mõnus jook ja tubli praad.

Veel meenutades mõnd mu veidrat kihku
sa lõbusta end - muiga vaikselt pihku
ja kuulata, kuis tuulab lumetorm.

Mind mäleta, kuid hetke naudi ise
ja tea, et surm on ainult olemise
üks teine, veidi harjumatum vorm.


Miks ma ei teadnud siis, kui ta elus oli, KUI VÄGA ma temast puudust võin tunda? Ta oli olemas, alati olemas. (No viimased viis aastat minu jaoks.) Ja neid kordi, kus ma rääkisin temaga telefonis poolmasinlikult - jajaa, kõik on korras, kõik on terved, jajaaa... - neid oli päris palju.
Selle peale mõeldes tahaks iga inimesega rääkida nii, nagu oleks tema telefonikõne HEA TÄHTIS SÜNDMUS. Aga ega paraku ei õnnestu...
Ja nii elavad lahkunud kuskil mahajääjate sisemuses edasi, et aeg-ajalt - marsruuttaksos istudes või kohvivee keemaminemist oodates - meenuda dialoogidena, mida nüüd tuleb üksinda pidada. Kust neid teemasid üha tuleb...?

laupäev, jaanuar 14, 2006

"Valkyyride jooming"

13. ja reede on tavaliselt üks tore päev. Eilne eriti ei olnud. Või - kuidas võtta. Tööasjad sujusid küll kenasti, loodetavasti ei tule mingit hullu tagasilööki esmaspäeval.
Aga eraeluliselt ei jäänud ma selle päevaga kuigivõrd rahule. Või... olin lootnud enamat. Nii ta läheb, kui oma rahulolu siduda kellegi teise otsuste ja tegudega. Patenteeritud võimalus pettumusi kogeda:(.
Ja mis siis juhtus? Hea sõber vaatab valet naist? Lävib vale seltskonnaga? Pühendab mulle liiga vähe tähelepanu? Sellest häiritud olemine peaks küll kassid naerma ajama ja mõnele hingetohtrile tööd pakkuma:).
Tegelikult on asi mõnevõrra tõsisem, aga selle lahtikirjutamine hõlmaks esiteks olukordi, mõtteid ja seoseid, mis ei ole minu omad ja teiseks sunniks mind vaatama enda sisse liiga sügavalt. Sellega on aega. Mitte siin. Mitte täna.
Samast sõbrast veel ehk niipalju, et avastasin täna hommikul, et kuigi ta on minust sadakond kilomeetrit eemal, on ta üsna hästi TAJUTAV. Jätsin endale paar kerkinud kujutluspilti meelde, kunagi hea küsida, et kas oli selline koht, sellised värvid, sellised mõtted temal... Olen seda vahel varemgi kogenud, kui olen kellestki eemal, kes mulle korda läheb. Kui veidi keskendun, siis NÄEN seda inimest. Kuidagi sisemiselt n-ö "endasse vaadates". Mida kontrollida olen saanud, see on täkkesse läinud. Suht mugav selles suhtes, et vähendab vajadust telefoni järele ja ei pane mind kanaemana pärima, et "mis ja kuidas" - võimalik, et teisele ebasobival ajal ka veel - veidi hirmutav ses suhtes, et "päris normaalne ei ole ju".
Miks on lookese pealkiri "Valkyyride jooming"? Nimelt tähistasime eile oma pisikese kollektiiviga MIDAGI. Ma ei teagi täpselt, mida - kuupäeva ja nädalapäeva kena kõla, ühe suure töö (vist) lõpusirgele jõudmist, mina lisaks oma ultrapaha tuju... Igatahes kuulsin pärast üht telefonikõne lõpetamist ideed, et "täna hakkame jooma". Ja siis veel, et "jooks šampust likööriga". Mitte et ma joomise vastu oleks, aga see kihiseva magusa idee tekitas küll tunde, et "tea, kas peaks endale ühe veini varuma":) Valkyyrlik tunne oli ikka sellesama sõbra pärast, et kuhu ma ta õieti saatsin ja mis nüüd õigupoolest saama hakkab.
Nojah, seesamune "jooming" oli kaks klaasi näkku, mille peale noorusaegadest tuntud kõvad joomanaised kõik üsna uniseks jäid. Vaatamata sellele, kokteilid õige lahjukesed said tehtud. Ilmselgelt ei mänginud siin küll rolli alkohol vaid hoopis liigvarased hommikused tõusmised. Sellepärast siis jutumärgid pealkirjas.
Tänane päev on tüki mõnusam olnud. Esiteks meeldib mulle süüa teha alati seda rohkem, mida enam on sööjaid, mistõttu Unekoti siinviibimine mulle tublisti rõõmu valmistas. Selle peale mõeldes võiks küll olla võimalus näiteks mõnele lastekodulapsele hoolduspere olla. Laua äärde mahuks lisalapsuke puhta kenasti ära. (Ei viitsi praegu isegi toriseda, et meile ju ei lubata. Sildam juba kutsus Oti saatesse, et tulge ja rääkige endast. No mis ma ikka räägin: lähen ja seletan, et näe, rahvastikuminister nii ilusti veenab oma kodulehel lastele kodu pakkuma...)
Teiseks ON ÕHUS JUBA KEVADET. Ei loe, et vähemalt kolm inimest on mulle öelnud, et ei ole. ON KÜLL. Kats ütles ka, et on, järelikult on:)))))). Kasetüved on ROOSAD juba. Millal nad enne talvel roosad on olnud?
Kristoferiga metsas käies nägime linnupesa ja lepavõsa. Sõnad kõlasid nii ilusti kokku, et Kristofer ütles need peaaegu puhtalt järele. Olin jälle loksutatud ja liigutatud sellest, kui TUBLI ja VAPPER ta on. Kodus ei paistagi see nii palju välja, ikka on rohkem nii, et kõnnin sabas ja loen pahandusi kokku, aga metsas, kus tuli pidevalt millestki üle ronida või millegi alt läbi pugeda, jäin vahepeal lihtsalt selleks seisma, et teda imetleda. Kaheaastane ju ei peaks veel ise selle peale tulema, et roigast matkakepina kasutada? Ja see otsusekindlus - millisest takistusest üle, millisest alt...
Kui ta niimoodi edasi areneb, tuleb meil esimene ulukivaatlemise öö (no tunnid, ööveerandik ehk) võib-olla juba sel kevadel. Loomade ja looduse vastu näib huvi päris suur olevat. Mulle vähemalt meeldib mõelda, et suudan sportliku huvi (üha pikemad ja raskemad teekonnad) hoida tasakaalus tunnetusliku huviga. Näiteks õpetasin teda täna puule pai tegema (kasele, ikka kasele!) ja ta tuli ise selle peale, et pai ajaks kinnas ära võtta.

Tõin vana metsõunapuu küljest mõned oksaotsad vaasi. Näis, kas lähevad pungad lahti... Kui lähevad, saab kõigile öelda, et kevad käes. Vaielgu siis!

kolmapäev, jaanuar 11, 2006

Leppimine

EILE kulutasin veel veidi aega samasooliste abieluõigusest mõtiskledes, vaatasin uudised läbi (et vist ikka ei lubata) ja lappasin natuke kommentaare (et mingil juhul ei tohi lubada). Ei teinudki enam haiget. 3. jaanuaril reageerisin märksa valulisemalt. Võib-olla oli see tingitud sellest, et olin just Vabadussõjas võidelnute mälestuseks lipu üles pannud ja natuke aega neist vapratest meestest (palju selles sõjas naisi oli? II Maailmasõjas oli küll palju...) mõelnud, kui uudised ekraanile lasin ja tundsin, et olen ühiskonnas nii kuramuse üksi. Üksi oma vabadussõja-mõtetega - mis mind tegelikult üsna vähe peaksid puudutama, olen lihtsalt hääletaja elu galaktikates - ja üksi oma pere-eluga, mis, kommentaare uskudes, lihtsalt ära tuleks keelata.
Nojah, ja eile ei saanud ma enam aru, miks see mulle korda läks. See seaduse puudumine. Õnn võib olla ka see, kui inimene, kellega tahaksin abielluda ja kes tahaks minuga abielluda, on olemas. Terve, tark ja minu lähedal. Ja lihtsalt riik ei luba. Jah, ega vastupidist küll ei tahaks - et oled üksinda ja põed, et pole kedagi, kellega tahaks pere luua...
Ja lapsed... No ei ole paberites lapsevanem, no ei ole. Aga... paberiga ei ehita hiigelkõrget klotsitorni, ei käi metsas ega mängimas. Paberiga ei suhtle, paber ei kallista ega kilka rõõmust. Olgu ikka parem laps ja tühja neist pabereist:)))). Ongi üks dokument vähem, mida vajadusel peaksin mööda oma raamatukogu, ehtekarpi ja sahtleid taga otsima. Laps ei peagi MINU OMA olema, ei paberite järgi ega moraalselt. Mina olen TEMA OMA niikuinii. Oma ema "oma" ei ole ma kunagi olnud, aga ema minu oma - teisiti oleks suisa võimatu. (Tegelikult olen ema alati oma väga heaks sõbraks pidanud. Keegi, kes TEAB alati, mis on õige. Nüüd on lihtsalt minu kord teada.)

Nii et leppinud olukorraga ja rohkem ei kavatse rohkem kulutada oma õnnelikke tunde ja minuteid mõtlemisele, mida ühiskond minu elust arvata võiks. Arvaku, mida tahab.

esmaspäev, jaanuar 09, 2006

Hea meel, et hing sees

Jälle kodus, jälle mina ise. Tuli huugab ahjus, Kats vaatab telekat, Kristofer lesib meie voodis ja joob piima. Vaikselt imbub minusse teadmine, et kõik on korras, kõik on hästi, tasakaal naaseb, vappekülm taandub. Varsti teen meile kõigile soojad joogid, siis saab veel parem.
Kaks päeva on olnud üsna segased ja tõmblevad, ilma et sellest midagi head oleks loodud.
Sattusime eile liiklusavariisse - õnneks väga-väga kergesse, lihtsalt vastutulev auto kaldus omalt rajalt ja sõitis meil peegli kildudeks. Iseenesest mitte midagi, ma poleks üldse imestanud, kui see auto oleks hoogu lisanud ja teadmatusse kadunud. Nii see ei läinud - selle auto arvates olime meie valel teepoolel. Ja siis ronis sealt autost juhi kõrvalt välja üks õbluke neljakümnendates blondiin... Nende kolme punkti järele võiks tulla ükskõik mida, romantilist või seikluslikku näiteks, aga seda, mis tuli, suudaks ehk Rowling hästi kirjeldada, mingi sossist nõia kriiskamisena "Leekivas katlas" Diagoni põiktänavas või midagi taolist.
--
Ma tean, et ma jään selliseid inimesi kohtama seniks, kuni mul neilt midagi õppida on. Ma olen juba palju õppinud - ma ei karju vastu, mul pole isegi kiusatust lüüa, ma oskan rahulikuks jääda ja teisi ka rahustada, ma oskan kujutleda sõimajat näiteks raagus kase otsa hallvareste hulka -vabandust, varesed, see ei olnud teie vastu mõeldud... Ma oskan juba koju jõudes profülaktilise gripitee teha (varem oleks lihtsalt haigeks jäänud ja veel varem poleks seostki näinud).
Aga päris üle olla ja mööda vaadata ma veel ei oska. Ju ma siis pean mõnega veel kohtuma.
Mehest oli kahju. Ta ei olnud üldse ebameeldiv, isegi meie oponendiks olemist arvestades.
Tahtsime täna kirikus küünlad panna. Kõigi viie ellujäämise eest. Meie kolm ja nemad kaks. Ja mina mõtlesin lisada väikese palve selle eest, et see mees mõne toredama naise leiaks.
Aga kirik oli kinni, nii et ma võin kodus küünlaid põletada.
Kats on kristlane, mina olen balansseerinud ateismi ja paganluse vahel. Rituaalides saavad meie uskumised kokku - tuli (hea sümbol igatahes); jõulud (kellele Poja sünnipäev, kellele talvine pööripäev) jne. Samas on mul kõige ateismi ja paganluse juures oma lemmikklooster, kuhu ükskord veidike südant maha jäi. Väga kitsas osa südamest küll, aga ulatub päris sügavale:).
Käisin seal 1997/98 ja nüüd sel sügisel uuesti. Ei olnud kaugeks jäänud ega välja kasvanud tunnet, üldsegi mitte...
Katoliku pühakud meeldivad mulle ka. Neitsi Maarjast rääkimata. Nii et mõnel oma teel, mida ma praegustel teedel enam mäletada ei pruugi, olen ma küllap ka kristlane olnud. Katoliiklik ehk, sest Lutheri õpetus on nii lihtne ja mulle tundub, et kübeke ladina keelt ei jookseks ju kellelgi mööda külgi maha, kas peabki kõik tõlgitud olema. Nagunii on nii, et kes saab aru, see saab ja kes ei, sellele ei aita ükski tõlge. (Muide, ladina keel ei olegi täiesti surnud keel, Põhja-Itaalias mägede vahel on kolm väikest küla, kus see on tavakeeleks ja isegi üks algkool tegutseb veel ladina keeles. Lahe, kas pole?)
Allan Kährik rääkis mingis loengus, et luterlus on hulga intellektuaalsem usk kui katoliiklus või apostellik õigeusk - et rituaale, sakramente, kulda-karda vähem ja ise mõtlemise ruumi rohkem.
Sellest aspektist on tal muidugi õigus, aga kuna mul on teine lähtekoht, on ka vaatenurk teine ja suhtumine samuti. Hulga ebamäärasem, aga kuna ma sel teemal loenguid ei pea, võin enesele teatud ebamäärasust lubada.
Montaigne meeldib... Kogu tema ausus ja silmakirjalikkuse täielik puudumine.

Aeg end tänaseks arvutist välja logida. Katsile vabad käed - kui ta koduka valmis teeb, on netis jälle ports ilusaid pilte rohkem.

reede, jaanuar 06, 2006

Õnneliku päeva õhtu

Eile hilislõunal paiku käisin linnas ringi, tegin bussi tulekuni aega parajaks. See ei olnud mõnus, tuul oli läbilõikav ja tänavad pruunikashallilt koledad. Ja tööd oli tehtud vähem kui vaja oleks (tunne, mitte tegelikkus, kui ma täna tagasi vaatan), aega aga aina kulunud. Siis meenus mulle üks aastatetagune märtsikuine hilislõunaaeg täpselt samas kohas, täpselt sama pruunikashalli tänavapildiga silmitsi. Ja täpselt sama nüri ja külmetava enesetundega. Ja täpselt sel ajal hakkas tol päeval kuskil eemal, minust sõltumatult ja mulle osaliselt või täiesti võõraste inimeste vahel hargnema rida sündmusi, mis mulle palju helget on toonud. Väga palju helget.
Nojah, ja siis tundus see eilne lõdisev hetk pruunikashallis linnamaastikus märksa soojem... Mõtlesin, et ju juhtub siis jälle varsti midagi head.
Juhtuski. Ma sain täna hommikul KOLM TUNDI üksi kodus olla. Seda juhtub nii harva ja just seetõttu on see alati nii pidulik. (Kui sageli juhtuks, oleks see trööstitu, eks ole?)
Kõigepealt lugesin pool tundi. Kaalusin imeväikese hetke kahe raamatu vahel - Parmasto "Seenevana seenelood" on pooleli ja Olga Tokartšuki (mugandus poola nimest) jutukogu, viimane LR. Valisin viimase, seda oli vähem lugeda. Ja - nagu tellitud! mul oli raamat pooleli nii, et esimese loo, mida lugema hakkasin, tegevus toimus kolmekuningapäeval. "Jeruusalemma vallutamine" oli see lugu ja minu jaoks tahtis öelda seda, et vahel tuleb teha ebamõistlikke asju lihtsalt selleks, et end seeläbi paremana tunda. Noh, et mina võin. Ja enda üle naerda, seejuures. Armsaim lugu sest raamatust oli "Autoriõhtu". Tonaalsus meeldis, tunded tulid tuttavad ette. Ja linnake, kus kõik toimus, oli Allenstein, praeguse nimega Olsztyn, mu lemmiklinnake Poolas.
Siis magasin poolteist tundi ja ärkasin õnneks viis minutit enne kella helisemist, nii et stressivaba päeva algus.
Ja siis oli mul veel üks imeline tund alles. Urbid täisvõimsusel mängima, aega rahulikult juukseid harjata, mediteerida ja tööasjad üle vaadata. KUI harva... Ja KUI hea...
Selliselt alanud päev saabki ainult hea olla.
Kui ma mõtlema hakkasin, et kellele selle hea hommiku eest tänulik olla, siis kronoloogiliselt - aitäh, Papa, Urbide plaadi eest; aitäh, Kats, selle plaadi (taas)ülesleidmise eest - suur peotäis mu lemmikplaate oli vahepeal koju ära kadunud ja aitäh, Hanno, selle suurepärase essee eest, mille ülelugemine mu tänase hommiku veel paremaks muutis.

neljapäev, jaanuar 05, 2006

üht ja teist

Hea sõbratar märkis täna, oli tööl nii unine, et mitte midagi ei suutnud teha - ja tegi blogi. www.unekott.blogspot.com:).
Nojah, andsin vastu enda aadressi ka - et ega igapäevasest mitmel tasandil suhtlusest muidu jagu, tuleb vastastikku blogides ka külas käia. Teismeiga tuli meelde - sai päevikut peetud ja siis sai mõni sõbrants minu päevikut lugeda ja mina vastutasuks jälle tema oma. Vahel isegi kirjutasime teineteise päevikutesse. Loodus- ja tundekirjeldusi ja häid soove päevikuomanikule.
Njah, aga Unekott sai tublisti naerda, kui kuulis, et ma tegin blogi inimliku jutu igatsusena - et kena inimlik suhtlemine jah, ikka üksinda oma arvuti taga:).
Nii mõeldes ajab ennast kah naerma.

HOMME on juba kolmekuningapäev ja kuusk tuleb ära põletada... Üldse ei raatsi, nii kena teine kööginurgas, et võiks veel mõnda aega seista. Ilmselt on mul homme "nii palju tööd, et lihtsalt ei jõua".
KUUSE TOOMINE oli lahe. Jõululaupäeval metsavahiga raba veerde kuuske valima, koer ja laps hangedes teineteist ümber ja taga ajamas. Tükk valimist: et ikka oleks see parajalt pikk ja kõige-kõige ühtlasema kuuse kujuga. Ja muidu kena. Kõikide kuuskede kõik oksad olid paksu lume all ja oh! seda lükkamise ja saputamise rõõmu.
Ehtimine oli ka mõnus... Kahes kastis ehted - ühed minu, teised Katsi lapsepõlvest pärit. Osad isegi minu ema ja osad tema ema lapsepõlvest. Ühel hetkel avastasime, et kumbki meist võtab just "omi", et neile kuuse otsas "see parim" koht leida. Näib, et see laps on meis mõlemas veel alles, kes kõige ilusamale jõulumunale pesa otsib. Ja siis järgmisele kõige ilusamale... Ja siis järgmisele...
Ja küll oli lõpuks ilus kui valmis sai.
Segasin meile punasest vermutist ja apelsinimahlast troopilise lõhnaga kokteilid ja siis olime me lihtsalt oma jõulude üle tasakesi hirmus õnnelikud.
Mul vist polegi nii ilusaid jõule varem olnud. Või tundub see praegu nii.

kolmapäev, jaanuar 04, 2006

Kolmeteistkümnenda tunni veretukse

Nagu ikka, kipuvad tähtajalised tööd jääma kõige-kõige viimastele minutitele. Ja siis on kiire! Oi, kui kohutavalt kiire!
Ma tean, kuidas ja mida oleks õige teha, et niisuguseid olukordi ei juhtuks. Vähemalt mitte nii tihti nagu neid minul ette tuleb.
Aga ma vist ei taha. Sest kiirus, mõtete kuhjumine, kontsentratsioon, lausa ülevool, - need tekitavad tunde, et olen ELUS. Veri pulseerib kiiremini, tekib mingi omalaadne kaifitunne, adrenaliini juurdevool. (Hea, et ma autot ei juhi, eks!)
Inimsuhetes olen rahulikumalt hakanud võtma:), kunagi jahtisin siin ka adrenaliini.

Viimane muie täna

Sellest ma rääkisingi, kui ütlesin, et ma tehnikaga läbi ei saa: nüüd olen ühe postituse kolmekordseks muutnud (pärast seda, kui emotsioon kirjutamisega pisikeseks kahanes) ja maha võtta enam ei oska.

teisipäev, jaanuar 03, 2006

Vastuoluliste tunnetega päev

TÄNA on olnud vastuoluline päev. Ühest küljest suurepärane: ma kirjutasin paar artiklit, mida ise julge neljaga hindaksin - ja mõlema kirjutamisele eelnesid mõned mõnusad kohtumised ja/või telefonivestlused. Head teemad, soojad ja siirad rääkijad. Ja ausad katsed minu poolt kõike sama soojalt edasi anda.
TEISALT olen hirmus kurb. Vaatasin vahepeal uudiseid ja nägin homoabielude teemat. Puudutab mindki st abielluksin meeleldi, kui see võimalus oleks. Kui ei ole, ei juhtu ka midagi hullu, armastus seadustest ei sõltu ja kui saatusel on mingeid hulle lööke varuks, leiaksid need mu ilmselt üles ka siis, kui kõik mu paberid-lepingud parimas korras oleks. (Ja nad ei ole. Ei ole kunagi olnud. Ma lihtsalt ei oska elu sedalaadi poolt korras hoida. Võib-olla on saatus mulle kompensatsiooniks päris hea õnne andnud... Nagu grusiinidele maajagamisloos...)
Kurvaks tegi see vihkamise laine, mis kommentaaridest vastu uhkas. Anonüümne, kalk, hävitav. Õudne just oma määratlematuses, nagu tunglev rahvamass, kes kuhugi - millegi eest, millegi järele - trügides on võimeline vastuvoolu mineja jalge alla tallama.
Merlis Nõgene banaaniahvi blogi näiteks ei häiri põrmugi. See on tema virtuaalne kodu, ta kutsub sinna neid, keda tahab ja jagab nendega oma seisukohti. Muide, täiesti kohatu ja rumal mõttekäik ilmselt, aga ma lõbustasin end tükk aega mõttega, et äkki on M.N. näiteks Lisettest sisse võetud ja provotseerib meelega:).
Ah jah, Lisette, aitäh kahtlemata diskussiooni tekitamise eest.
Võib-olla on blogimine hea mõte - nende mõne rea kirjutamine hajutas hirmu selle määratlematu rahvamassi vihkamise ees.
On vist aeg kutsuda oma virtuaalkoju esimene külaline. Saadan Epule lingi. Tere tulemast!

Esimesed sammud blogipidajana

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ilmselt alustama sellest, et blogide lugemine on saanud üheks mu talveõhtute hobidest. Ikka pilguke siia, teine sinna - tuttavate omadesse järjekindlamalt, võõrastesse siis, kui pealkiri huvi pakub.
Hindamisegi kriteeriumid lähtuvad tihti teadaoluvusastmest - kui tegelased tuttavad, loen huviga ka olmesekeldusi, kui võõral mängumaal uudistan, siis paelub vaid mõne mõtteviisi uudsus. Või siis väga hästi kirjutatud tekst.
Tasapisi on tekkinud tunne, nagu oleksin kellelegi midagi võlgu. Et kui siin Blogostanis juba uitamas käia, tuleks ka omalt poolt mingi rajake maha märkida. Kasvõi vahel mõni ilus luuletus üles riputada...
See on väljapoole suunatud põhjus. Sisemisega on nii, et kohati tundub mulle, et olen oma metsataguses elus inimestega suhtlemisest võõrdumas. Pean silmas sellist kindla eesmärgita suhtlemist, mille ainus eesmärk on suhtlusest rõõmu tunda.
Korralikku ajaveebi siit ilmselt loota ei ole. Aga eks elu näitab.