Vastlapäev

Tänane põhimärksõna on lumi.
Lubasin endale väiksema maja soetada, siis on vähem teed rookida. Maantee lagedaks ja jalgrajad kaevu ja kuuri juurde. Ja kasvuhoone lume alt välja. Nagu valge sulgteki sisu - imekerge ja nii raske.
Ja siis oli vastlaliug - oranži pesukausiga künkast alla. Lasteaias oli vastlapidu. Kasvataja tõi vannid ja kausid, aga kuna mudila eelistas tagumikusõite, siis kasutasid mainitud anumaid rohkem täiskasvanud.
Ja siis tee ja kuklid ja kodus hernesupp ja seajalad.
Ma ei mäleta, et mulle rahvakalender varem nii palju korda oleks läinud. Heinamaarjapäeva olen kümmekond aastat tähistanud - kahel toredal tüdrukul on samal päeval sünnipäevad.

Kristofer tõi mulle kalendrirõõmud. Emal on õigus - lapsed tulevad selleks, et vanemaid õpetada. Hästi põnev - ees seisab palju õpirohkeid aastaid...

Kalade sünnipäevad

Palju õnne kõigile Neptuni mõjuvallas sündinutele. Sõltumata sellest, kas nad on pärivoolu kalad või vastuvoolu kalad. Ma ei teagi, kumb parem variant on, mõlemal on tugevusi ja nõrkusi. Pärivoolukalad võivad jõuda heasse keskkonda või minna lihtsalt allavoolu. Vastuvoolu kalad võivad sedasama:).
Palju õnne, isa! Palju õnne, Aime! Palju õnne, Anu! Palju õnne, Mari-Leen! Palju õnne, Uido! Palju õnne, Simo!

Oh, ja palju õnne, mu kallis sõber, kes Sa mitte iial seda blogi lugemas ei käi, aga igale kirjutamisele kaasa elad - mu kallis karvane neljajalgne, sünnipäevaga 7. märtsil ja kõigi oma tähtkuju värvikamate omadustega. (Häälekalt südamlik, ilus, kergesti kohanev, vaikselt nahaalne jne). Kalade esindaja, kes oskab vajadusel vooludega mängida, liikudes peamiselt pärivoolu, ent vahel ka vastuvoolu.

Neptunlikke pidusid, uttu mattuvate piiridega - kõigile!

Ja üks tsitaat Aimelt, mis ta ütles eelmisel kevadel oma sünnipäevakõnes ja mis oli nii ilus, et lihtsalt vääris meeldejätmist: "Igal hommikul, kui ma üles ärkan, räägin ma kõigepealt juttu Loojaga ja tänan teda uue päeva eest. Ja siis, kui ma üles tõusen, räägin ma juttu Looduga - ja tänan veelkord Loojat."

Minu meelest on see ilus. Sõltumata sellest, mis nimi Loojale on omistatud.

(Lisatud Poseidoni pilt on netiavarustest, www.yvg.com, aitäh omanikule! Poseidon on sama, kes Neptun, ainult veidike vanem ja seega veelgi auväärsem. )

Talv vastu kevadet

Kui selge, valge ja puhas on kõik! Ja räästad tilguvad...
Arvestan talve nii, et see kestab neli kuud - detsembri algusest märtsi lõpuni. Seega on kolm neljandikku praktiliselt läbi.

Vahekokkuvõte:
Küttepuude kohta ei tea veel, kas veame välja.
Mesilased on elus. Võtsin julguse kokku ja käisin kuulamas. Vaikne, ühtlane sumin... Ohh, milline kergendus...! Nüüd jääb üle karta ainult haigusi, liighilja saabuvat kevadet, liigvarast puhastuslendu jne. Ebakompetentse inimese emotsioonid on ikka koledad küll, ühest hirmust teise.
Mõni põõsas on vist ikka elus ka.
Noorte puude kohta ei julge veel sõna võtta.
Kasvuhoone harjasin lume alt välja - terve.
Päike annab juba kübekese sooja.
Hea on olla.

Kärbse jälg hapupiimal

See väljend on pärit ühest Turkmeenia käibefraasist (või oli lausa vanasõna?) ja käib naisterahva tööde kohta majapidamises. Teed süüa, süüakse ära. Koristad. Aetakse sassi. Pesed puhtaks. Saab jälle mustaks. Ja nii edasi.
See "kärbse jälg" tuli mulle täna meelde, kui üleeile tuulduma tõstetud kaht vaibajuppi puhastasin. Lume ja suure jõu ning energiahulgaga.
Tõsi, noidsamu vaipu vaadates püüdsin välja mõelda, mis kestvat tööd põlised turkmeeni mehed teevad. Kibitkad käivad ju vaipadest koos ja aeg-ajalt võetakse nad lahti ja kolitakse uude kohta.
Ja meie oma armas Ristikivi kirjutas "sisaliku teest kivil"...

Õnnelikku iseseisvuspäeva!

Mulle see päev meeldib. Kõige selle juures, kui vähe ma suuremast osast meie poliitikast pean. Eesti on tähtis.
Paaril tosinal looduse- ja sentimentaalsel põhjusel ja ühel pragmaatilisel ka - eesti keel on ainuke tööriist, mille näppimise eest keegi mulle vahetevahel natuke raha tahab maksta. Nii et sõltumata mu eestlase- geenide rohkusest või nappusest on Eesti minu jaoks väga oluline.
Vähemalt nii oluline, et ahjutäis head toitu teha ja riiuliserva mõni hää jook varuda.

PÜHA MÜRISTUS!!!!!!!!

Lappasin täna Blogostani. Leidsin ajaveebide konkursi ja - oh jahmatust! enda arvutikodu sealt. Kes iganes mu sinna esitas, mõtles seda ilmselt hästi. Ja kinkis mulle hulga mõtlemisainet.

See blogi siin ei ole tegelikult võistlustööna kirjutatud. Need kirjapanekud on pudemed mu elust ja juhtumistest, esmajoones mõeldud mu kaugel olevatele lähedastele; lugema on teretulnud teisedki, kes siia lehele satuvad. (Päriskodus on sama lugu - uksed on sõpradele lahti ja ega võõra eestki kohvipurki kappi ei peideta.)

Aga kellegagi konkureerimine on küll väheke kõhedust tekitav mõte. Liiatigi oli lahke lisaja varustanud mu blogi kommentaariga, et "mitte halvem kui Epu oma". Mh, paneks veel juurde, et "Best before..."?
Milles me siis lahke lisaja arvates Epuga võistleme? Kas võistlustules on meie kodukohad? Pered? Läbielamised ja mõtted?
Milles blogipidajail üldse võistelda on?
Kuidas võistlusel punkte teenida? Kui ma kirjutan, et mu köök oli hullem segasumma kui Pipil iial on olnud, kas ma saan siis miinuse või plussi? Aga kui ma kirjutan, et koristasin ilusasti ära ja tarisin tibake mööblit ringi?
Kas laps annab plusse või miinuseid? Aga naine? Koer? Kui oleks hamster, kas siis saaks rohkem?
Kas ma loen hindajate arvates õigeid raamatuid? Aga millised oleksid veel õigemad?
Kas minu sooja aja igatsus on ikka parem kui Unekoti oma?
Kas paar kiidusõna žüriiliikmete aadressil tooks lisaboonust?

Rääkisin sellest konkursist emale ja küsisin, mida tema sellest arvab. Ema arvas, et äkki kellelegi pakubki huvi. Mingi isevärki seep ´a la "Kodu keset metsa".
Kes reklaami tahab osta? Keegi võiks veel teha seriaali "Kepp ja küla".

Uuhhh, head blogosfäärikaaslased, katkestan võistluse, mida ma pole alustanud.

Eerik Purje luuleõhtu

Eile õhtul oli meeldiv võimalus kuulata Viljandi Linnaraamatukogus Eerik Purje luuleõhtut. Õhtu korraldamisega ma seotud ei olnud, nii et sain närveerimata jälgida ja imetleda. (Ise midagi tehes on alati närv nii tugevalt sees, et ürituse fluidum kipub tabamata jääma.)
Aga see eilne... Midagi nii kammerlikult rahvuslikku pole ammu kuulnud. Vene aeg tuli meelde - kui rahvuslus oli põranda alla peidetud iseolemise viis. Hruštšovi-aegsest sulast olen kuulnud ja lugenud, Brežnevi ja nende järgnevate taatide aega mäletan isegi. Luule ja muusika olid võimsad asjad, oli tekste, mis ringlesid ainult käest-kätte ja mis oli soovitav pigem meelde jätta kui üles kirjutada. Heiti Talvikugi osad luuletused. Need, "keelatumad", on muide siiamaani paremini meeles. Luuleõhtutel loeti erinevaid autoreid, oluline oleks, et üks juhtmõte erinevaid asju kannaks. No "läbistaks punase niidina" nagu mõnel teisel koosviibimisel tunnistati. Selles mõttes oli see nõuka-aja kultuuravärk omajagu silmakirjalik, et päeval tehti komsomoli- või parteiliinis tööd, õhtul aga jagus pisut aega n-ö nõukogudevastase jutu jaoks.
Nojah, Moskva - uskugu ta pisaraid või mitte - on eestlaste käibefolkloorist väljas, Brüssel aga ruulib sama koha peal ja samas tonaalsuses.
Purje luulele lisaks lauldi Rimmeli ja Ilmeti sõnadele tehtud laule. Ikka sellest, kuidas kõik maha ja ennast orjusse müüakse (see oli see Rimmeli viimane tekst, enne referendumit ja vabasurma minekut) või kuidas ida ja lääne vahel ellu ja endaks jääda.

Lõbusamat ka. Kuidas kaheaastase lapsega kultuuriüritustel käia? Olen alati ja kõigile soovitanud, et "mitte käia", paraku pole see endal alati teostatav. Lahendus: kui üritus toimub raamatukogus, siis saab ennast lapsega riiulite vahele ära peita ja pildiraamatuid vaadata. Arendab last, arendab enda mälu - et kus selle raamatu kodu oligi... Ja kui kõrvad kikki hoida, kuuleb programmi ka.
Üle tunni saime niimoodi hakkama, siis sai Kats ürituse üles pildistatud ja läks Kristoferiga autosse muusikat kuulama. Jälle arendav moment- kes programmi jälgib, peab suutma selle võimalikult hästi edasi anda.
Ääremärkus. Mitte ei tahaks mõne koha peal nii positiivne ja leidlik olla... Aga muud üle ei jää.

Täna oleme kodus. Öösel tegi laps oma kurguga selliseid hääli, et ma mõtlesin, et ehkki palavikku pole, ei tahaks vist küll ükski ema, et tema laps niimoodi köhiva kaaslasega mängiks. Olgu kodus ja kaanigu sooja jooki sisse.

Hiir-kuripatt jm

Ilmselt on mu köögis tegu pesuehtsa organiseeritud kuritegevusega: selja keerad, on bande kohal. Ja mis ripakil, see - jooksuga! - ära.
Täna pani vargakari pihta neli keedetud kartulit. Tõsi, ma leidsin nende peidiku ka üles. Ära võtta ei raatsinud. Kes neid enam sööks. Ja kellele on vaja näljast meeleheitele viidud närilisi. Kui nad taipaksid tibake distsiplineeritud olla, tagaks neile samasuguse läbi-talve-laua nagu väikestele lindudele.
Mingi looduslik valik on ka olemas: keegi, ma kutsun teda Jõleloomaks, käib hingi kustutamas. Meile jäävad näritud laibad. On olnud hiiri ja mõni rottki. Jõleloom saabus üsna heal ajal, pisinärilised olid just mu kannatusepiiri lähedaselt ülbeks läinud. Kui esimesi laipu leidma hakkasin, oli küll tunne, et Jõleloom tuleks toidule võtta. Hakkliha või midagi head pakkuda.

Hea rahulik õhtu on olnud. Aega süüa teha ja süüa, Kristoferiga mängida ja lobiseda ja tibake riielda (no ei tohi lille kiusata! Monsteral tuli leht ära, pahandusekott sai laksu, PALUS ilusti lille käest andeks ja oli seitse minutit nurgas, siis käis uuesti lille juures ja SAI lille käest andeks), aega õhtujuttu lugeda ja köha vastu meemähised teha.
Neljapäevast pühapäevani polnud ma just kuigi hea ema, aga kiirustavatele aegadele peab järgnema rahulikumaid. Ja vastupidi.

Tööga on ka nii, et kuna parajasti midagi olulisemat ei tee, kontrollime Unekotiga aruandetabeleid. Minu vigu, tema vigu ja koostööpartnerite omi. Sel tööl on oma ohud: saad kaks lahtrit klappima ja siis usud, et midagi on ÄRA tehtud.
Nii et päeval arveametnik, õhtul pereema. Kodanluse diskreetne võlu:).

Mu glamuurne roosisülem läks täna tulle... Kuivanud olid. Ja nii möödas mu lillede-saamise-aeg veel ka ei ole, et säilitama hakata. On inimene elus, toob veel. Kui ei ole elus, on mu mälestused rohkem väärt kui mistahes kuivseade.

Pilte ka

Paar pilti eilsest jää-üritusest. Niisiis - esitletav raamat on A. Papa J. "Päraküla kohatu juhtum". Ja teadmiseks - kui te olete veendunud, et te EI OLE Pärakülast, siis võib tegu olla saatusliku eksitusega. Päraküla võib olla suurem kui üldiselt arvatakse. Mees, kes loeb, on mees, kes kirjutas. Pildimasin oli Unekoti käpakeste vahel.
Kel huvi, saab rohkem pilte vaadata: siit

Tekst nagu tee ja moos

Olen loid. Olen rändur oma südames.

Kiired on olnud mu viimased päevad. Kiire olen ka ise olnud nende päevade sees. Ja kõiges selles tempos ja sündmustes on olnud ka mingi teine plaan. Kõrvaltvaataja oma. Saalis istuja oma. Selle oma, kes mudib käes lillevarsi ja püüab otsustada, kes, kes on see näitleja, kellele kohanäitaja-tädiga lilli saata.
Ja et kas etendus on romantika või horror, komöödia või tragöödia.

Vahepeal juhtunust.
MEES, KELLE AEGA MA VÄÄRTUSTAN, on lõpuks tabatud. Intervjuu on korda tehtud ja üle antud. Mõnulen ajutises rahulolus, et see tuli päris hea lugu. Tõrjudes mõtet, et äkki oleks võinud veel parem olla. (Ma püüan õppida rahulolu töödega, millesse olen tundide kaupa ennast pannud ja mille tegemisel olen püüdnud anda endast parima. Ja eirata mõtteid, et äkki polnud mu “parim” selle olukorra jaoks piisavalt hea.)
AVANTÜÜR, millesse sattusin, kujunes hoopis-hoopis teistsuguseks kui mõelnud olin. Õnnelikuks ja hellaks. Umbes sama hellaks nagu seda on Tagore luuletused. Justkui oleks avanenud üks aken, millest ma plaanitud sisse vaatamise asemel vaikselt läbi astusin. Ja mõnda aega hiljem sama vaikselt välja. Teades, et miski, mida ma olen näinud või tundnud, ei lähe kunagi päriselt kaotsi. Vähemalt mitte enne, kui ma läinud olen.
Tegin Tagore “Aedniku” lahti ja lugesin. Paremini ja täpsemalt ei saagi öelda.
LEHT, MIDA MA TOIMETAN, sai kokku ja valmis. Siia võiks vist copy-peistida üle-eelmise lõigu tunded.
RAAMAT, MIS MULLE RÕÕMU VALMISTAS, sai esitletud. Rõõmsa seltskonnaga Pärnu jõel lõket tehes ja “Viiendas Villemis” õlut juues. Jõelõke oli minu elus küll esmakordne kogemus ja see üritus oli mu esimene lõkkevärk mitme talve peale.

Pudemed elust saavad lõikhaaval tekstiks. Nagu pudemed suvest saavad vahel teeks ja vahel moosiks. Tee ja moos ei anna edasi suve soojust ja helgust ja lõhnu ja maitseid. Aga ilma tee ja moosita oleks suvi veel kaugemal. Tekst ei anna edasi elu soojust ja külmust, helgust ja süngust… Lõhnadest ja maitsetest rääkimata. Ja ometi säilitab tekst midagi, millest kõik eelloetletu mõnel hetkel jälle välja imbub.
Sellepärast ma kirjutangi.

Ooterežiimil

Ohh, kuidas ma ei armasta oodata, et mulle helistatakse! Just seda olen ma hommikust saati teinud. Teades, et see, kelle kõnet ma ootan, on üks väheseid, kelle aega ma enda omast oluliselt väärtuslikumaks pean. Aga ikka ruineerib ootamine ära.
Kui eile töö lendas käes - olin üksi ja iseenda päralt - siis tänane aeg on kulunud nippe-näppe ja OOTAMISE peale. Tõsi, paar asja sellest nippest-näppest on väga olulised ja ma olen rahul, et tehtud on, aga ikkagi.
Ja tagatipuks - palju õnne inimesele, kes mind ootamas hoiab. Koos sügava lugupidamisega. Aga selline kombinatsioon on minu puhul haruharv ja ainult tööga seotud.

Mis veel? Chomsky raamat on käes ja loetudki. Hea leid ja mõistlik inimene, kes ära lasi tõlkida ja välja andis. Harjumatult küljendatud ainult - autori nimi ja pealkiri jooksevad läbi raamatu lehekülgede ALL. Aga kui joonealuseid oleks?

KAUNIST SÕBRAPÄEVA!

Miljon väikest budat

Budistlikes õpetustes viidatakse sellele, et kes oskab küsida, leiab alati vastuse. Üks asi, mida ma enda puhul ilmselt kiita võin, on see, et enamasti saan ma vastuse. Varem kukkusid raamatud riiulist alla - õige kohaga lahti - aina enam aga leian vastajaid ka inimeste hulgast.
Küsisin täna eneselt, kas ma peaksin olema puhvriks, kui mõned inimesed, kellega ma tihedalt seotud olen, omavahel tülitsevad. Üksjagu õigust mõlemal - ja suhtlusstiil kannatab, no, leebet kriitikat ehk kuidagimoodi. Ja mina püüan seal vahel kuidagi... manipuleerida... topsutada... kena olla... solvunut mängida... Kuidas kunagi. (Õnneks mitte hulluks ajavalt tihti.) Täna mõtlesin korra, et astun vahelt ära. Käidagu kus kurat ja tuldagu sealt selge silmavaatega tagasi. Mina lähen ÄRA. Näiteks Ave juurde. (Seda tahan ma niikuinii teha, kui Ave mind vastu võtab.)
Ja ma olin selle enda jaoks üsna selgeks mõelnud, ainult ma ei teadnud, kas see on õige mõte.
Õhtul hilja tegin intervjuud. Elluga. Otsustamistest ja otsustamisviisidest ja pere-elust ja grupitööst ja koostööst jne.
Ma ei küsinud midagi isiklikku. Aga ta kordas mulle jutu sees üle - ja mitu korda üle - et igas grupis, kus on erineva otsustus- ja tajumisviisiga inimesed, peab olema keegi, kes tasakaalustab. Ja grupis, kus tajutakse ühtmoodi, on seda tasakaalustajat samapalju vaja.
Refrään - tasakaalustajat on vaja. Ma siis ei lähe Ave juurde? Kena, et ma talle veel helistanud ei olnud...

Ja nüüd, kui ma koju jõudsin, helises telefon. Mitte keegi ei helista mulle hilisõhtul. Peale Ave. Sai presidendilt ordeni. Ma saan alles nüüd aru, mil meie kõne ammu läbi, kui hea meel mul selle üle on.

Uhh, ja mina hakkasin Avele sogama, et tead, ma tükk aega mõelnud Sulle helistada jne. Ave teatas selle peale, et eks Sa siis helista hommikul. Eks ma siis helistan:)

Õdakust Baturinit

Lume nüansid

Valged pinnad -
ühtmoodi valged vast.
Ent ühes tühja näed
ja teises puhast

***

Inimeste ja olukordadega on samamoodi. Eriti heade inimestega.

Lõbus vahejuhtum

Blogostanis uidates sattusin Ieska blogi kaudu Fotokonna omale. Ja leidsin sealt lahke pakkumise endale raamat küsida.
Kirjutasin ja küsisin. Sain teada, et lingilisamise eest. Tehnofoobi kiusamine:)))). Ma kirjutaksin ilmselt annotatsiooni kiiremini...
http://fotokonn.blogspot.com/2006/02/noam-chomsky-meedia-ja-vim-propaganda.html

Samas, kui link, siis link, panen poe oma ka üles: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?26803

Igatahes, tuult tiibadesse uuele kirjastajale. Kolleege ja konkurente ma armastan.

Koduse botaanika-aia lugu

Ristikuninga roosisületäis ei olegi selle talve suurim botaaniline üllatus!
Mida arvaksite teie, kui sõber küsiks, kas võib neli-viis lillepotti hoiule tuua. Mina arvasin, et sõpra oleks tore näha ja et toogu aga. Olin veidi mures vaid sellepärast, et köögis ma praegu lilli hoida ei saa (ei suuda ööseks soojust tagada ja jäin kardetavasti sellepärast mitmest kenast lillest ilma) ja kõik, mis on või juurde tuleb, peab tuppa ära mahtuma.
Nojah, sõber Juhan arvas, et tema ikka mind oma lillede hoidjaks tahab. Kena, mina arvasin, et tulgu siis külla ja toogu oma lilled kaasa.
Ta ei tulnud. Ta saatis Riketsi veoauto (sic!) !!!!!!!
Lastiks 2 meetrit 80 cm monstera koos spetsiaalse rõhtpuuga, mis taimele toetuskohta pakub. + 1.86 kõrgusega kummipuu (pikaks soolikaks veninud, vajaks ümberistutust ja kärpimist). + 1,5 meetrit sammaskaktust. + potitäis kallasid + havisaba + vahalill + jõulukaktus + väga õnnetus seisus juudihabemeniruke + suur tups-rohtliilia.
Ehh, ja ega mul enne tedagi lilli vähe olnud, kaks laia aknalaua täit toas + need õnnetukesed, kes nutu ja hala perioodil köögis jäässe läksid ja keda ma enne ei raatsi välja visata, kui ma olen täiesti kindel, et ma sealt mõnda osa elule ei suuda äratada.

Tegelikult mulle meeldib, kui on palju rohelust. Mu vanatädi kasvatas palju-palju lilli (kallad, liiliad, amarüllised olid ta lemmikud), aga kui vanatädi ära suri, ei osanud ma tema lilli hoida ja need läksid oma perenaisele järele. Võib-olla nad tahtsidki minna, olen mingit teooriat lugenud, et toataimed on ühe inimese omad ja ei pruugi selle inimese surma järel enam kasvada.
Järgmised kaheksa aastat polnud mul ühtegi lille. Kui Kats minu ellu tuli, kinkis Dolorez meile diffenbahhia, kommentaariga, et näis, kas teil jääb lill ellu. Et kui jääb, siis on meil lootust tulevikus ka kodulooma või isegi lapsega hakkama saada. (D ise suudab luuavarrele õied külge kasvatada, on edukas koerakasvataja ja samas on kehvapoolne inimsuhete hoidja.)
Diffenbahhia jäi ellu ja asus kosuma. Kuni me kassi võtsime ja kass selle ladvaga õhusõite harrastas, umbes nagu väike Indrek "Tõe ja õiguse" esimeses osas karjas käies. Diffenbahhia läks katki ja kass sõi pool ära. Kassiga ei juhtunud midagi, Kats põletas riismeid kokku korjates villid käte peale.
Edasi tuli koer, siis kolisime me maale. Siis tuli Kristofer. Ja umbes samal ajal kinkis vanaema mulle sidrunipuu taimekese, ise seemnest kasvatas. Ma olin selle pärast üsna närvis - vanaema on üks mu elu kolmest Väga Tähtsast Naisest ja ma ei oleks ühelgi juhul tahtnud, et lill välja sureb. Kirjutasin lausa märkmikusse, et kasta lille - ja unustasin sinna vaadata.
Igatahes kasvas pisike taim kenaks puukeseks ja on senimaani alles.
Ülemöödunud suvel, kui perega Leedumaal käisime, ostsin Palanga turult ühelt sümpaatselt Leedu vanamehelt nelja liti eest aaloe. Et kui peres on laps, olgu ka aaloe, köharohi ja põletusteleevendaja. Elab ka kenasti.
Havisaba viskas mu naabrinaine välja. Et olla paha lill, võtvat mehe potentsi vähemaks. Võtsin teise endale. Havisaba, mitte mehe. (Langes külma ohvriks, kevadel saan aru, kas jääb jupike ellu.)
Möödunud suvel läksime Katsiga ükskord jubedalt riidu ja siis kui Kats mulle roose tahtis tuua, arvasin mina, et ostame parem mõned potililled. Olime just vanast toast uude kolinud, ruumi tundus palju olevat ja ma tahtsin kardinateta aknaid (olen kaarakende järgi arust ära!), ning mõnda lille varjuks aknalauale. Valisime ühe laia- ja ühe kitsalehise draakonipuu ja kummipuu. Kõik on tublid ja terved. Vanaema on vahepeal veel mõnest seemnest sidrunipuu alge kasvatanud. Need kasvavad ka - tasapisi. Pean nad lahku istutama, praegu aga pole selleks hea aeg.
Siis tuli Kersti juulis meile haige olema ja tema kodust öösärki tooma minnes avastasin, et tema lilled on kuumarabanduses. Tõin siia, panin vanni ja turgutasin üles. Ainult lilled, Kerstit paraku mitte. Tema ahvileivapuu on mul elus ja korras, üks määramata taim ka. Pidasin seda algul kaktuseks, Kersti aknal oli ogadega roots, aga minu juures ajas "roots" laiad lehed külge. Tema vahalill läks mul kardetavasti külmaga välja, paremal juhul kasvatan viimasest jupist uue.
Paar kummalist lille leidsin Kersti korterit tema surma järel tühjaks kolides tema maja prügikasti kõrvalt, nendest ma ka ei tea, mis saab.
Ja Kersti kontorist tulid tema kaktused ja üks laialeheline. Viimane elab hästi, isegi toredasti, kaktuste koha pealt ma enne kevadet sõna võtta ei julge. Üks viigikaktus suri igatahes välja, pisikestest loodan mõned elule saada.

Nii et ega ma eriti osav lillekasvataja ei ole, ämber ja õnnestumine vaheldumisi. Aga tuba on sõna otseses mõttes rohelist kuma täis. Kui mu esimene reaktsioon oli eile, et "ma sellele Juhanile veel ütlen", siis praegu on kõik lilled koha leidnud. Kõik peale Juhani kummipuu hea koha.

Üks nali veel. Kui see laadung eile kohale jõudis, olin nii jahmunud, et helistasin oma isale. Tal ka monstera, ehkki mitte parimas korras. Paps pidas mulle pika loengu monstera paljundamisest. Ja kui ta kõne ära lõpetas, jäi mul vaid ohata, et tegelikult polnud mu mure teps mitte see, et mul monsterat liiga VÄHE oleks.

... ja öise tööaja...

... olen ka saanud. Tuleb ainult tahta ja julgeda see välja öelda.
Meeleolu on nagu Ameerika mäed - praegu on jälle tublisti ülevalpool keskmist. Eks ma homme hommikul virisen edasi:).
Asi lihtsalt selles, et võtsin enesele ühe lisatöö ja nii umbes viis tundi tagasi olin omadega väga "all" - näis, et põrun sajaga. Nüüd vaatan, et olukord ei ole üldse hull st valmis muidugi ei ole, aga lootustandvas seisus on küll.
Ohh, saaks homme hommikul paar tundi kirjutada, nii et pea oleks selge ja tuba vaikne ja hing rahulik... Aga need kolm faktorit ei käi enamasti koos.

Küsige ja teile antakse!

Hommikul kaebasin, et tuju jama, metsa ei saa ja mõtteid ei ole. Ja õhtuks: kolm metskitse on viimased paar tundi mu aknast paarisaja meetri kaugusel ringi promeneerinud, üks pikk ja raske lugu hakkab valmis saama, võtsin ette peaaegu lootusetuna näiva töö ja tõlgin inglise keelest üht artiklit (umbes nagu mees ups.comi reklaamil, nii emban mina Silveti sõnaraamatuid), mõtlesime Unekotiga paar Suurt ja Ilusat Mõtet välja jne.
Kokkuvõtvalt - vahel on vingumisest kasu: maailm saab aru, kus ta vingujale liiga tegi ning sätib end vastutulelikult veidike meeldivamaks.
Mul on bussis ka nii juhtunud: "Lugupeetav, te seisate mul varba peal, juba tükk aega!" Ja siis läks paar tüüpi maha ja me sattusime "lugupeetavaga" kõrvuti istuma ja temal oli veini ja trühvleid, mida ta minuga jagada tahtis.

Kodumamma unistused

Ma olen haige lapsega kodus istumisest tüdinud. Haige laps on minuga kodus istumisest sama tüdinud. Kusjuures - me ei ole tüdinud ei teineteisest ega kodust, vaid teadmisest, et me ei tohi õue minna. Noh, mina ju õhtul salaja võiksin, aga see poleks Kristoferi suhtes aus. Meie suurepärane kelk, mille Kristoferi vanaisa restaureeris ja mis näeb arhailine välja, aga libiseb kaasaegselt, seisab esikus ja me ei kelguta ega midagi. Võitlen kiusatusega kelk tuppa tuua, et tal esikus külm ja igav poleks, aga see oleks vist põrandavärvi viimane vaatus ja ma ei saa talvel hakata põrandat üle värvima.
Ja mina olen tüdinud sellest, et Kristoferile meeldib telekat vaadata - seebiseriaalid EI OLE väikese poisi vaatemängud!
Nii ma siis lihtsalt jutustan talle oma unistusi ja tema ütleb armsalt naeratades jah. Jah, me ujume mõne aasta pärast Vilsandilt Vaikadele. Päike peakohal, lained loksumas ja merelinnud üllatusest lärmamas. Vilsandilt Vaikadele on kerge (kilomeetri tuuris), La Manche´i ujudes ületamist (40 km) ei söandaks ma ilma pika eeltrennita ette võtta. Üle kümne pole ma kunagi järjest ujunud.
Teine, palju lähem unistus on rappa minek. Talvisesse, jäätunud rappa. Kristofer pole kunagi käinud, mina käisin kunagi kooliajal. Soomaa viiendat aastaaega käisime vaatamas Kristoferi esimesel aastal, aga sellest ei mäleta tema ilmselt midagi peale auto õõtsumise ja piimapudeli luti. Mina mäletan tuledeni vees olnud politseiautot, (Kats sai sellest veel flash-foto), mööda teid voolavaid vesi ja jääminekut Navesti jõel. See hääl, jää laul, see oli võimas. Ja suurte jäätükkide liikumine samuti - lummav vaatepilt. Seisime Catiga (terv!) Riisa raba serval suurte kuuskede all. Seisime üsna kaua, sest sealt lihtsalt ei saanud ära tulla, ei saanud sellest häälest kaugemale minna ega pilku jäätükkide mängult lahti.
No vot. Aga nüüd on Kristofer juba nii suur poiss, üle kahe aasta vana, et väike jääjalutuskäik oleks mõnus. "Jah," ütleb ta ise ja naeratab toasolekutüdimusnaeratust - verbaalne suhtlus jääb tal miimilisele veel kõvasti alla.
Selle köha peale, mida ma öösel kuulsin, me muidugi rappa luusima ei lähe. Ja nädalavahetusel ilmselt ka mitte. Aga võib-olla nädala pärast??? Termosega soe jook kaasa ja...?

Vaikne võõranduja

Õige mitu päeva pole ma peale Katsi ja Kristoferi ühtegi inimest näinud. Sellest kaugusest tundub inimestega suhtlemine päris ahvatlev. Täna oleksin äärepealt postiljoni kohvile kutsunud:).
Selliseid perioode tuleb mul ikka aeg-ajalt ette - tasapisi hakab tunduma, et inimesed on kiri ekraanil. Paberi peal liiguvad ju peamiselt arved.
Omamoodi sobib see kookonis elamine mulle päris hästi, vastukaaluks aastatele, kus ma peaaegu ainult suhtlesin. Vahel on veidike võõrandunud tunne. Näiteks täna hommikul, kui peeglisse vaatasin... Viga oli kas vaatamine või siis see, et tükk aega polnud vaadanud... See on see, kui identifitseeruda enese jaoks hääle või kirjaliku tekstina. Ja uskuda, et kodustele ei lähe mu väljanägemine korda.
Aga teisalt, mis mul siin viga on. Täna sain kätte poole oma vanaema sünnipäevakingist, suure meditsiinisõnastiku. Olin seda üle aasta piielnud, et kas raatsin või mitte. Kingitusena aga on see lausa suurepärane. Kats sai - samuti minu vanaemalt - "Siriuse saladused", nii et jälle on lugemisjärg ees. Anti Tuurit püüdsin eile lugeda, aga uni tuli enne peale. Olen hakanud õhtuti ära vajuma, need ajad, mil kella kahe-kolme paiku öösel suurepärased mõtted tulid, on möödas. Ehk tulevad kunagi tagasi - mulle tegelikult meeldivad ööd päevadest rohkem. Ma olen öiti rohkem mina ise - ja mis me järeldame minu kohta nüüd, kus ma öise iseendaga väga harva kohtun?

Mida nägemata ei saa

"Patenteerin" sõprade ringis ära ühe hea ravivõtte - millega aidata inimest, kelle nägemine mingil põhjusel on raskendatud? Õige vastus - tuleb ette sööta võimalikult palju sellist, mida ta kangesti TAHAB näha. Nii mõnda aega järjest ja intensiivselt, siis anda puhkepaus ja siis uus tsükkel.
Taust - Kristoferil on silmapõletik. Silmad ajavad rähma ja nende puhastamine on silmade omanikule ebameeldiv. Et see toiming natukenegi õnnestuks, läheb vaja piltidega raamatuid. Eile tõdesin, et "Punane raamat" ja "Eesti linnuatlas" on väga head. Esimene on nagu aardelaegas - lappa kust lappad, ikka on ilusaid pilte ja teine on preemia ära puhastatud silmade eest- seal on mustvalged pildid. Väga head mustvalged pildid ja väga niru tekstikujundus, nimelt on liikide eesti- ja ladinakeelsed nimed helekollane valgel. Aga lugemisega me veel ei tegele.
Mõtlesin, et kui ma ise mingil põhjusel mõnda aega nägemisraskustes olen, siis mida ma näha tahaks. Kevadel uusi taimi muidugi, aga talvel ja tubastes tingimustes tekkis igatsus Rita maalide järele:).
Täna on meil vahva raamat "Loomalapsed".
Kui lugemiselamustest veel rääkida, siis meie õhtujutt on Veera Tšaplina "Minu neljajalgsed sõbrad" - südamlikud lood Moskva Zoopargist ja ühiskorteris metsloomapoegade kasvatamisest eelmise sajandi keskel. Armsad praegugi.
Ise pole ma kuigi palju lugeda jõudnud. "Da Vinci kood" oli viimane. Aitäh ema, nii arukaid krimkasid on vähe:))). Ja enne seda Undi "Vend Antigone, ema Oidipus", mis oli täpselt nii Spiel kui ma ette arvasin. Lugema hakanult igatahes enne käest ära ei pannud.
Täna tõi postiljon uue LRi: Antti Tuuri "Kuidas ma kirjutasin romaani" - aga seda ei loe ma enne kui millalgi õhtul. Olgu siis täna või mõnel muul.
Ah jah, väga hea elamus on ka Raivo Raave veel ilmumata esseekogumik, mida ma olen toimetanud ja nüüd korrektuuri loen. Mõneti on mul kahju, et ma selle kirjastaja ei ole, mõneti on ainult toimetaja olla väga vabastav - mõtlen ainult tekstist.

Argipäevad metsloomadega

Hakkasin mõtlema, palju ma nt nädalas metsloomi näen. Neid ikka jagub...
Metskitsi näen last lasteaeda viies vist küll kõigil päevadel. St nendel, mil mina viin:). Rebased on veidi harvemad, aga nädalas ühte-kahte ikka näen. Metssigu olen sel talvel ühe korra näinud, aga selle eest kaheksa tükki korraga.
Põdrast nägin jälgi - kodust umbes nelisada meetrit eemal. Aga see oli ilmselt eksikülaline.
Uhke värk see maa-elu! Kui ma siia kolisin, käis mäger välisukse juures tere ütlemas. Esimese hooga ehmatasin ära. No et kui mäger inimese ukse ees, siis ilmselt marutaudis. Siis sain aru, et tema on loomulik, mina olen uudis. Ja tema tuli uudistama:).

Ristikuninga külaskäik

Minust vasakul on aknalaual vapustav vaasitäis roose.
Niisiis. Üleeile. Taevas oli ligi maad ja ma olin väga uimane. Ja väga kurb – nende naftareostuse ohvriks langenud lindude pärast. Tegin midagi, olin kuidagi. Ei tahtnud vaadata peeglisse, ei enese ümber. Halb, tuim, igav…
Ristikuningas astus ootamatult sisse. Ilmselt kindla teadmisega, et need, kes on alati kasvõi natuke oodatud, ei tule kunagi päris ootamatult.
Isegi kui see, kes võib-olla enese teadmata natuke ootab, on segamini toas ja soojas dressis, on see iseenesest ju lahe, kui uksele koputatakse ja sületäis ülemeetriseid roose tuuakse. Sellised… Romantilise filmi tüüpi roosid, sügavpunased, mõõdetult ühe pikkusega jne. Väga ebaminulikult glamuurne sülem.

Ristikuningast veel mõni sõna. Ta on mu elus olnud vist juba kümme aastat. Kogu aeg olemas. Valdav osa ajast EEMAL. Vahel harva ta helistab, siis me räägime kõik maailma asjad ära. Ükskord ta ütles, et aitab mind alati, kui mul mingi jama on. Kui ma kunagi hiljem sobivat jama otsisin, sain aru, et sellist jama ei olegi, mida kõrvalt ära saaks lahendada. See oli päris hea kogemus. Võib-olla see on suurem abi, kui ta aimatagi oskaks.

Kohtumised on alati ilusad. Isegi kui kohtumiste kohad seda üldse mitte ei ole. Ja millegipärast suitsetan ma alati ta suitsud ära. Mina, mittesuitsetaja:).

Veevalajate sünnipäevad

Mu Veevalajast ema ütles kunagi, et selle tähtkuju inimesed kõnnivad eluaeg mööda vikerkaart. Nii et minu jaoks ei saa vikerkaar kunagi gayliikumise sümbol olla, see on ju Veevalajate käigurada.

Palju õnne, emme! Palju õnne, Eerik! Palju õnne, Alari! Palju õnne kõik mu Veevalajatest sõbrad, kellega ma elus kohtunud olen. Eeee... need ka muidugi, keda ma veel kohanud ei ole. Küllap see juhtub. Siis valame! Veini ja vett! Vett ja veini.