vahekokkuvõte

Selle aasta esimene ja viimane jaanuar saab läbi. Olemise kohta ei oska ma öelda midagi enamat kui lemmikluuletaja sõnu "... kõik, mis ma olen, saab täiskuuks ja lumeks ja lauluks..." Tegemistega on lihtsam, neid on kerge üle lugeda ja kokku võtta.

Trükki on läinud kaks raamatut. Dieter Duhmi "Sõdadeta tulevik" ja Linda Järve "Eestimaa ilu".

Ma olen pannud kokku ühe lehekese ja kirjutanud 9 lugu 3 väljaande tarvis.

Koolitsükkel käsitles finantsarvestust.

Kuulatud konverentsil räägiti tervislikust toitumisest.

Kristofer teeb edusamme nii jääl kui ka basseinis.

*

Polegi ainult kaugustesse vahitud...

See tunne...

Teate seda tunnet, eks ju?

Talv on veel täies elujõus, taliharjapäevanigi aega - ja ometi on kuskil toimunud üks mikroskoopiline tiivalöök.
Ja miski on teisiti.
On külm, on veidi lund. Aga kevad tuleb meelde. Mitte enam pelgalt mõtte või igatsusena vaid TUNDENA.

Selle tunde antipood on suviti. Juuli lõpus tavaliselt. Keset sumedat soojust on tunda üht mikroskoopilist tiivavirvendust. "See saab otsa," ütlevad need tiivad hääletult. "Jälle tuleb talv."
Siis olen ma alati veidi kurb.
Nii, nagu praegu olen ma veidi rõõmus. Kevadelubadus on olemas.
Veel kusagil kaugel...

Huvitav, kas seal seisab praegu sumedas suveöös ühel verandal üks naine, suur veiniklaas käes ja mõtleb praegu talvest...

Tõtlikke märksõnu

Oma kummalisel ja kohati arusaamatulgi moel näib enamik asju siiski sujuvat. Tunnen end vahel kõigest - ja kõigist - võõrandununa, ometi tunnen, et inimesed saavad minust, või vähemalt sellest, millest rääkida tahan, aru ja on... kuidagi armsad ja arukad...
Vähemalt see osa neist, keda ma tunnen.

Metatasandilt vaadates ajan ma iseennast muigama.

Eile vaatasime "Georgi". Et hea ja vaatamist väärt, on vähe öeldud. "Maailm samme on täis..."

Käisin täna ujumas. Tundub, et olen end vees jälle üles leidnud, mingi sisemise rütmi saavutanud.

Homsest kolmeks päevaks Tartusse. Homme õhtul lesin ilmselt ühe käsikirjaga hotellis, aga ülehomme võiks välja minna. (The.... - loe seda kutseks... Veekeskus võiks ehk tore olla?)

laupäevalõunane

Kui ma ei kirjuta, võib see tähendada, et midagi kirjutamisväärset polegi juhtunud. Aga see on ebatõenäoline, eks ole?
Et lugemisväärset pole, oleks palju loogilisem;).
Aga see võib tähendada ka seda, et mul pole kirjutamiseks aega. Seda võiks isegi uskuda.

Või on mu mõtted nii toored ja rabedad, et ehkki üles kirjutamine võiks olla hea viis neid setitada, ei ole ma valmis neid jagama.
Ja muud asjad, mida ma oleksin valmis jagama, jäävad nende toorete ja rabedate mõtete varju ning seetõttu jagamata.
Pluss... Oma rabedamatel perioodidel olen ma tavapärasest töökam - on ju hea kaitsemehhanism? - ja see tähendab, et ma klõbistan klahve niigi rohkem ja siis tahan ma rohkem raamatuid lugeda, et sõnad minust otsa ei saaks;). Mul nimelt on selline naljakas komme, et kui ma palju kirjutan, siis ma tahan palju lugeda.
Blogi jääb sel juhul natuke nagu tagaplaanile.

*
Jah, ma tahtsin vahepeal kirjutada sellest, et mingil seletamatul moel solvas mind - krt teab miks, kui naist, kui ema, kui töötajat - see laimukampaania laine, mis Repsi suunas lainetas, oli ikka kole küll.

*
Ja vahepeal tahtsin ma kirjutada sellest, et Kristofer õpib uisutamist. Aga ma mõtlesin, et las õpib natuke veel ja siis ma kirjutan sellest.

*
Tegelikult on mul pisut kahju, kui blogi tagaplaanile jääb, sest ma olen blogimisega harjunud ja kõigile sõbralikele sedelikese jätjatele alati hirmus tänulik. Isegi siis, kui ma ei kirjuta siia, käin ma aegajalt piilumas, ega keegi vahepeal mulle midagi kirjutanud ei ole;). Miks peaks, ma saan aru küll - aga ikkagi.
Nii et, vähemalt praegu arvan ma, et püüan oma virtuaalse segasumma-päevaraamatu juurde tagasi pöörduda. Siin olev mina on osa minust, aga see on siiras. (Nagu... teisedki, siin mitte näha olevad osad, tegelikult.)

Viletsast tööandjast heaks mentoriks

Moto: Kui sulle antakse pool sidrunit, siis mine ja tee sellest limonaadi.

Oli mul kunagi üks tööandja, kellega valusalt ja kriipimisi lahku sai mindud. Kunagi ammu olen temast ka kirjutanud... A la et vist suudan andestada.
Ma olin tema pärast nii palju haiget saanud ja ma olin tema peale nii vihane, et üks omafirma argumente oligi - ma tahan olla parem kui tema.

EILE tegin intervjuud daamiga, kes lahkus tema juurest pärast mind. Samade tunnete - ja sama tulemusega.
Ja siis ma mõtlesin... Taevas, kui palju ma seda inimest vandunud olen.
Ja milleks ometi...!

TÄNULIK peaksin ma talle olema. Mitte andestama vaid tänama. Ta andis mulle esmalt piisavalt vabadust, et ma saaksin tiibu sirutada ja end proovile panna. Siis aga muutis mu töötingimused sedavõrd võimatuks, et ma lihtsalt pidin nende laiali löödud tiibadega minema lendama.

Tema need omadused, mille pärast ma olen nutnud, depresseerinud ja kannatanud, said mu edasimineku tee olulisteks valgustajateks.

Ligi neli aastat on möödas, enne kui ma seda tunnistada suutsin.

Kui lihtne on tänada kedagi, kes on toeks ja on hea. Kui raske on tänada kedagi, kes on käitunud täpselt vastupidi.

Kui raske on tänada halba saatust... Aga kui vaba tunde see annab...!

Huvitav, ega kristlik alandlikkusekultus vanas keeles mingit sedalaadi tunnet silmas pole pidanud? Aga alandlikkusega pole sel minu arvates küll mingit pistmist.

Sodifriik?

Prügiteema paneb inimesed arutlema. Et nii paha ja naa paha, aga äkki hoopis hea:).
Ja et kes see imelik inimene peaks olema, kes vabatahtlikult võipakke peseb...

No mina olen, mis siis? Praegu nõutud sodisüsteemi viisime oma kodus sisse novembris 2006 ja seoses täiesti isikliku rõõmuga - vee majja saamisega. Kuna mulle meeldivad eranditult kõik veepladinaga seotud tegevused, hakkasingi siis ka pakendeid pesema - puhtaid on ju palju mõnusam majapidamises pidada;).
Ja köök ei muutu sorteerimisjaamaks, vähemalt mitte siis, kui ma teemaga tegelen.

Üks soovitus, mida ma ise olen püüdnud järgida ja millest on pakendite teemal omajagu kasu olnud, on mul küll: võimalusel hoiduda nende kaupade ostmisest, kus pakendi hulk kauba enda hulgast suuremaks kisub. Teate, kõik need kümme-viilu-vorsti-plastiktaldrikul-millele-on-kile-ümber-mässitud. Loomulikult ei puuduta see inimesi, kes külmkappi ei kasuta.
Pakendite peale mõtlemisel enne ostmist on kaks head külge - otsene ja kaudne. Otsene on see, et sodi tuleb koju vähem, kaudne see, et kui nii mõtlevaid inimesi oleks rohkem, hakkaks ehk ka tootjad rohkem selliseid pakendeid tegema, mis vähem saastavad.

Moepolitsei

Pühapäeva õhtul tegi ema head süüa ja kutsus meid külla. Kuna väljas oli vastikult külm, tahtsin olla riides võimalikult soojalt ja praktiliselt. NT särk - kolp ja kiri "Tapvalt lahe!" pluss soe fliis...
Kristoferilt vallandus protestilärm - võta see ära, võta see ära...
- mis asi?
- see särk!
- miks?
- sest emme ei tohi pealuud kanda, pealuu ei sobi emmele.
- see sobib? (must ja pärlitega sviiter.)
- jaaa! ja pane sõrmused ka!

Nujah, tegin komplimendi ta heale tahtele ja vahetasin pluusi.
Aga üldiselt tuleb hakata stiile miksima ja kõigutama - ma ei taha, et eksisteeriks emme-stiil, mille vastu eksida ei tohi.

“Ma olin, kes olen…”

... Jalutasin kordi ja kordi mööda majast, millel on loosung “Elu on siiski ilus” ja majast, mis kandis kirja “Rõõm, mille tõid, on väärt, mida iganes soovid”.

Polegi nagu enam muud öelda kui et “Ma armastan tarkust ja julgust, Odysseus…”