Linnast ja lindudest jm

Pühapäeval linna ei satu ma eriti tihti. Ja külmal pühapäeval on see veel eriti ebatavaline. Hommik oli külm. Nii külm, et pöörasin vastutuult kõndides vahepeal selja tuule poole, et valus hingata ei oleks. Püüdsin vaadata, kas teised inimesed teevad ka nii, aga teisi ei olnudki. Vabaduse väljakul, kell 11 hommikul ei olnud inimesi! Külma pärast?
Mõtlesin, et külmal on esteetilises plaanis mõni hea omadus ka- näiteks ei paista Tallinna KKK (kinnimakstud kinnisvara-koledused) üldse silma. Ei jagu pilku, vaataks ainult sissepoole...
Maal on vastupidi. Külmaga on KOHUTAVALT PAHA olla. Aga vaateväli on lai, valge ja ilus. Kui lausjõhkraks minna, siis väikesed linnud on ka külmaga nii kenad ja kohevad...
Linnutoidule, muide, on tekkinud uus pretendent. Hiir, suuremat sorti. St mitte koduhiir, mitte karihiir, minu meelest ka põldhiir mitte. (Imetajate määraja on riiulis üleval; kõrgemal, kui ma ulatun. Ja pisinärilised on mulle alati ainult pealiskaudset huvi pakkunud, sedagi tänu Matti Masingu veendumusele, et need on lõpp-huvitavad. See pealiskaudsus ei käi lendlaste kohta, neid ma fännan täiega.) Nojah, igatahes käib see määramata näriline söögimajakeses (aitäh, isa, kes Sa maailma kõige armsama linnumaja ehitasid!) ja linnud ei saa tema eemale peletamisega toime. Või lasevad nad tal mingi väiketegelaste pakti kohaselt aegajalt kõhu täis süüa. Nii ta siis kõõlub rasvapalli küljes, saba tasakaalu hoidmiseks ümber palli keritud, linnud ümberringi tuult tallamas ja midagi seletamas. Võta kinni, kas "kuramuse pasatski, kas sa saad minema!" või hoopis "ossa õnnetu elajas, vahepeal nii otsa jäänd, söö nüüd natukenegi rohkem". Mõlemad variandid on tõenäolised.
Proovisin toimuvat pildile saada, aga ehmatasin hiire ära, lükkasin vist kaamera liiga nina alla. Hetkekene - ja juba oli ta läinud. Aga ta käib iga päev.

Et miks ma kirjutan hiirtest ja lindudest ajal, mil ühiskond käärib (sel nädalal siis sedapuhku) Eesti Rahva Muuseumi ja Kadrioru lossiläbude teemal?
Aga hiired ja linnud on MINU elu. Ajad, mil mulle oleks lossiläbude jm teemal kirjutamise eest makstud, on möödas. Ja niisama ei viitsi. Praegu mitte.
Panen kirja oma ema mõtte presidendi lastelaste kohta. Vaba tsitaadina umbes selline, et kui sa oled presidendi lapselaps ja oma ema sinuga ei suhtle, siis võib olla üsna raske. Noh, et teistmoodi kui teised ja sõpru on raske leida. Ja kui sa siis avastad, et korraga on sul palju sõpru ja "sõpru", kes tahavad lossi läbule pääseda, võib mõneks korraks meelest ära küll minna, et noblesse oblige. Ja pärast, kui mõni loll su maha müüb, on hilja... Ja et tegelikult ei peaks sellest, et teismelised pidutsevad, üldse mitte nii suurt numbrit tegema...
Mnjah, kui ma oma teisme-ea pidude peale mõtlen, siis lehepiltidena neid vast küll näha poleks tahtnud.