Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

esmaspäev, veebruar 18, 2008

Juhused (nagu ma neid näen)

Jälle – kaude – Unekotist inspireeritud. Pärast meie suurepärast Taj Mahali õhtusööki ja Suudlevates tudengites joodud paari kokteili.
… Naistejutud on ühed mõnusad asjad. Lükkad otsast veerema ja veeretad õhtu otsa mööda lauda edasi-tagasi.

Juhustest oli üks jutt. Veeres kenasti. Lausa nii kenasti, et jäi mõtetesse edasi veerema.

JUHUS, see pole üldse mingi juhuslik asi. Kaugel sellest.

Juhus võib olla inimene. Inimesed, kellega ma olen kohtunud, on kõik olnud juhuslikud. Vähemalt kohtumise hetkel.

Pilk blogirulli algusesse.

Unekotiga sattusime me ühes autos kõrvuti tagapingile ja meile anti kahepeale liiter viskit. Juhus… 1998 või miskit sellist.

Stepiloomaga kohtusin ühel ööl kõrtsiuksel. Juhus. Aasta oli siis… äkki 1995?

Valgusekandjaga kohtusin virtuaalses kohvikus. Mina Eestis, tema ühes teises riigis. Juhus aastast… äkki 1997?

Ja… üks VTJ ehk väga tähtis juhus: Katsiga kohtusin tänaval… 2000.

Kõigi nendega on koos tehtud ja räägitud väga palju. Naerdud ja nutetud, loetud ja kirjutatud, nähtud ja pimedusse maetud, veidike maailma muudetud ja omajagu ise muututud.
Aga kohtumise hetkel olid nad juhused.
Ja kui palju JUHUSEID me veel koos läbi oleme elanud…

On juhuseid, millest ma võin rääkida täis kõrtsis ja tühjas kirikus või vastupidi. On juhuseid, millest teab kitsas ring lähedasi. On juhuseid, mille olen eelistanud endasse ära peita. Vahel selleks, et mitte igat jama ümber jutustamisega võimendada, vahel selleks, mõni hell ja habras hetk rääkides katki ei läheks.

Juhus võib olla raamat. Juhus võib olla töö. Juhus võib olla muusika või tsitaat või võrrand või pähe tulnud mõttejupp.
Kui ta on õige JUHUS, siis muudab ta midagi. Mida, on tema juhtumise hetkel võimatu ennustada.

Võib-olla on JUHUS sõnum Jumalalt? Olgu ta nimi milline tahes. Universaalne energia või kõrgem võim vmt.

Ma tean, et juhustele võib ka vastu seista, ennast neist mitte häirida lasta ja segamatult oma rida ajada. Kindlasti on inimesi, kelle jaoks see on rahu pakkuv ja õige lahendus. Mina nii ei saa - ma tunneksin end silmaklapistatult. Teate, need hobused, kes kaevanduses kindlat trajektoori tallasid...

Ruumi on vaja. Juhuste äratundmiseks ja järgimiseks. Mida see Sandor Petöfi kirjutaski...?

pühapäev, veebruar 10, 2008

Armastusest ja hirmust

Niisiis, Dieter Duhmi teemaga edasi. Olen selle kirjutamist paar päeva edasi lükanud - justkui uskudes, et uus päev paneb mu paremini kirjutama...
Katartiline vägivallaepisoodide kirjeldamine võttis märksa vähem aega – eks see oli muidugi kauem settinud ka.

Tee vägivalla eitamiseni on minu jaoks olnud päris pikk. Ja tegelikult see tee kestab. Ikka kipun ma mõtlema, et inimestega tuleb rääkida selles keeles, millest nad aru saavad…
Ainult et, jah – tunnistades küll selle suhtlusviisi toimimist, unistan ma siiski, et maailm võiks olla teistsugune. Puhtam. Parem.
Ja et neid inimesi, kes saavad aru vaiksest sõbralikust jutust võiks ju olla palju-palju rohkem kui neid, kes saavad aru hästi sihitud löögist.

Seda, mis on tehtud, ei saa tagasi keerata ega uuesti teha. Ei üksikisiku tasandil ega ka globaalsel. Aga muutes praegu midagi iseendas ja enda ümber, saab – ehk, loodetavasti – muuta homset maailma.

Sõdadeta tulevik”, millest teema lahti läks, ei ole retseptikogumik a la tee nii ja õnn sõuabki õuele. Mulle on see raamat olnud teekaaslaseks ja mõtisklemisaineks – kaaslaseks, kellelt küsida nõu ja kelle seisukohtadele mõnikord toetuda.
Autor on veendunud, et meie endi käsutuses on uued vaimsed ressursid, mis annavad meile piirideta võimalused nii enese, inimeste- ja riikidevaheliste suhete kui ka kogu Maa biotoobi tervendamiseks. Oma enese mõtte jõuga peaksime me saama katta Maa armastuse ja ühtsuse väljadega, mis pühiksid ajalukku vana vägivalla koodiga kirjutatud hirmu ja usaldamatuse väljad.

Hirm on see, mis loob vägivalla. Vaadake kasvõi neid eelmises loos toodud näiteid… Kättemaksuimpulss võtab hirmu maha – kui ma suudan kätte maksta, ei karda ma enese hirmu. Aga see ei kao ju, see saab lihtsalt kaetud.

Hirmu külvavad sõjad. Aga ka probleemid lähisuhetes. Võib karta surma. Võib karta hüljatust. Nälga toidu järele kannatavad tänapäeval palju vähemad inimesed kui nälga armastuse järele. Nälga armastuse järele viib meid hülgama lähisuhteid või oma elu – sest ise loobudes loodetakse säilitada olukorra kontrollimise illusioon. Veel üks viis hirmu katta.

Hirm viib sõjani iseendas. Sõda iseendas viib sõjani maailmas. Armastus ongi vist ainus, millega hirmu võita saab.

Igal tasandil. Kõige lihtsamatest alustades.

Tsiteerin Dieter Duhmi: “See kood asub väljaspool šovinismi, feminismi ja muid –isme ning ei kajastu üheski olemasolevas religioonis ega kokkuleppes. Seni on see olnud peidus miljonite Maa meeste ja naiste mõõtmatu igatsuse taga. /…/ Sugupoolte suhted on see otsustav punkt, mis määrab, kas Maa peal saab olema sõda või rahu.

Ja veel: “Praeguses olukorras ei piisa üksikute inimeste poolt tehtud üleskutsetest. /…/ Isegi kõige parem inimene murdub ühel hetkel eelarvamuste, laimu ja vägivalla ülemvõimu all. Meil on vaja uusi ühiskondlikke struktuure, mis võimaldavad ühineda kindlal tõel, kindlal usaldusel ja seksuaalsel jõul täielikult teiste eluvaldkondadega ning püsivad lähedussuhetel ja kindlal koostööl loodusjõududega.

Ja veel: “Päikeselt saadava energia hulk Maal ületab planeedi koguvajaduse 15 000 kordselt. Psüühilisest energiast rääkides on tegemist samaväärsete energiaallikatega. /…/ Meil tuleb luua ühiskond, mis poleks enam suunatud asendusrahuldusele, kompensatsioonile rahuldust mittepakkuva elu eest. Siis pole see enam suunatud ka asendusrahuldustega seotud energia kasutamisele. Niisiis tuleb leida püsiv lahendus, et rahuldada inimlikke põhivajadusi kodutunde, usalduse, turvalisuse, tõe, armastuse, seksuaalsuse ja koosolemise järele.
Et jõuda energiavaldkonnas kõrgema korraldustasandini, peame suunduma fossiilsete kütuste ajastust päikeseenergia ja kosmilise energia ajastusse. Me peame vahetama väljakurnatavad energiaallikad nende vastu, mida ei ole võimalik ammendada. Sama kehtib ka meie mõtteviiside kohta. Peame ümber lülituma privaatsest või regionaalsest mõtteviisist universaalsele või üleilmsele mõttevormile. Sellest tuleneb kõik ülejäänu.

Sellised seosed. Läbi raamatu. Lisaks autori kogemusi sotsiaalsete eksperimentidega, tema lootusi, pettumusi, kaotusi ja võite.

“Sõdadeta tuleviku” lugemine oli minu jaoks võrreldav (palve)rännakukogemusega: ühtteist mu elus teisenes ja muutus, ma leidsin tee- ja mõttekaaslasi, hindasin mõned asjad ümber ja lõpetasin veidi õnnelikumana kui ma alustades olin.

Kindlasti ei arva ma, et D.D-st tuleks kujundada üksik mäetipp – guru, keda igas olukorras tsiteerida kannatab.
Aga ma olen tänulik, et mul oli võimalus tema mõtetega kohtuda. Ja ehkki ma ei usu, et ma joonelt hulga meeldivamaks inimeseks teiseneksin, tahan ma siiski loota, et mõnd mu tulevikus öeldavat sõna või tehtavat tegu saadab soov luua maailma pisut rohkem armastuse ja ühtsuse välju.

Ei muud.
Jääb veel öelda aitäh Unekotile, kes mu sel teemal kirjutama provotseeris. Ja lisada palve, et ta jagaks omi mõtteid samal teemal. Sedasama paluksin teha ka Valgusekandjal… Kõigi teiste kaasamõtlemine on loomulikult samuti ülimalt tervitatav.

Kas ja kui palju suudame me oma mõtete, sõnade ja väikeste tegude jõuga maailma armastavamaks kohaks muuta?

kolmapäev, veebruar 06, 2008

Vägivallast minus ja minu ümber

Ma lubasin Unekotile, et ma kirjutan vägivallatusest – millalgi. Ja Dieter Duhmist, kellesse ma platoonilisel moel peaaegu et armunud olen.
Aga selleks, et kirjutada vägivalla vastu võitlemisest, pean ma esmalt natuke kirjutama vägivallast endas. Minus, minu ümber, minu kogemustes.
Sest muidu jääks jutt sellest, et “ohh, kuidas mulle meeldib mõte leebusest ja armastusest” natuke nagu õhku rippuma. Justkui püüaks ma endast kohutavalt puhast muljet jätta.
See aga on just see, mida ma teha ei tahaks. Et mul see ka ei õnnestuks, jutustan kaks lugu, kus ma olen teadlikult – kaine peaga ja läbimõtlemisajaga – vägivalda maailma juurde tekitanud.

Esimene.
Tegin intervjuud ühe väikese naisega tema väikeses kodus. Vägivald ei olnud meie vestluse otseseks sisuks, aga mingil hetkel jutustas ta mulle sellest, kuidas tema mees teda peksnud on. Ja näitas arme.
Need olid… no ütleme, sellised, et natukenegi paljastavamad riided eeldaksid ikka päris suurt kompleksivabadust.
Mees viibis parajasti ühes kinnipidamisasutuses. Nendesamade armide tekitamise eest.
Naine rääkis, et mees ähvardab teda kirjades. Et vabaduse võtmise (võtta laskmise) eest võtab tema naiselt elu.
Küsisin neid kirju näha ka. Minugi meelest ei saanud neid eriti kahetiselt võtta.
Naine oli õnnetu. Kes ei oleks, sellises olukorras.
Ma kirjutasin selle loo valmis ja teadsin, et ükski lugu teda kaitsta ei saa.
Tema mehega samas tsoonis istus ka üks mu sõber. Ma helistasin* talle ja rääkisin sellest naisest ja et see paneb mind muretsema. Ma teadsin, miks ma seda räägin ja ma teadsin, mida ma ootasin.
- Maailmas ei ole nii palju seepi, et ma oma käed pärast sellise jätise puudutamist puhtaks saaksin, ütles mu sõber.
- Peavad need just sinu käed olema…?
Sellega oli kõik räägitud. Neid, kellele peksmine on lust, on vanglas küllalt.

… Rohkem mees ähvarduskirju ei kirjutanud. Naist ta pärast vabanemist üles ei otsinud. Sellest on möödas päris palju aastaid.

Teine.
Ühes sisejulgeolekustruktuuris vägistati naine, kellest ma väga hoolin. Noor ja edulootustega spetsialist, kes sinna hiljuti tööle oli läinud.
Peale oma õla toetumiseks polnud mul talle midagi anda. Ei tea, kuidas tema jaoks, aga minu jaoks oli seda vähe. Ma usun (või olen uskunud) sellesse, et kättemaks võiks ohvriks langenu enesetunnet veidigi leevendada.
Pakkusin välja, et ma otsin selle mehe üles ja peksan läbi. Üllatusefekt janiiedasi. Ilmselt algatab ta minu vastu mingi kohtuasja, aga rohkem kui tingimisi ma selle eest ei saaks – kirjule minevikule vaatamata olin-olen kohtulikult karistamata.
Sõbratar ei tahtnud. Valis ametliku tee, uskudes, et valesti käitumine tema suhtes on olnud piisavalt suur, et teda võiks kaitsta ühiskond.
Juhtus see, mis ikka aegajalt juhtub**. Politseiga suhtlemine tõi kaasa hulga pisut ebamugava tooniga vestluseid a la kas saab olla kindel, et ohver ei olnud provokaator. Kuni uurimine vaibus. Vähe tõendeid või mis seal oligi. Arstitõend ilmselt polnud piisav, kuigi valvetohter võttis teemat vägagi südamega ja pani meilegi südamele, et “karistuseta see tõbras jääda ei või”.
Ühel sumedal öötunnil tõstsin toru ja helistasin* sinna, kuhu esimeski episoodis viidatud.
Mõnda aega hiljem peksti see mees armetumalt läbi.
… Ma tean, et millegi otsesest ennetamisest ei saa siinkohal rääkida. Ehk vaid väga kaude, aga võib-olla sedagi mitte.
See oli kättemaks. Ma arvan, et minu oma ehk rohkemgi kui vägistatu oma.

Nende kahe loo järel ei saa ma ennast kunagi, ei mõttes ega sõnades ühestki teisest maailma vägivalda juurde loonust paremaks ega puhtamaks pidada.
Et kuidas ma nendesse episoodidesse nüüd suhtun? Ambivalentselt. Ei kahetse. Aga ei ole ka uhke. Kas ma teeksin uuesti nii? Võib-olla. Kui mul midagi paremat pähe tuleks, siis ma teeksin seda “midagi paremat”. Aga ma ei tea, kas tuleks…
Mõtlesin täna I & I avalikustamistuhina peale. Selle suurim viga on, et ehkki paha saab pika puuga, tabab sama puu teine ots kaitstavat.
Antud juhul on sisekahtlused minu pärisosa ja ma olen kindel, et ohvrite tunnetega võrreldes on see küll väga tagasihoidlik osa.

Järgmise kirja – homme või ülehomme – püüan kirjutada vägivallatusest.

* Ma tean, et kinnipeetavad ei tohi välismaailmaga suhelda. Ma ignoreerisin seda keeldu.

** Hiljem rääkis tuttav psühholoog mulle mehhanismi lahti. Et kui “süsteemis sees” naine vägistatakse, on mehed tema vastu sellepärast, et tunnevad atavistlikku soovi olla sookaaslastega solidaarsed. Ja naised sellepärast, et tunnevad atavistlikku hirmu temaga samastuda – aktsepteerimine, et naiskolleegiga tehti nii muudab menetleja kaitsetuks omaenda hirmude ees.

laupäev, veebruar 02, 2008

Inimestega tutvumisest

Ramloff ja Kukupai on sellest huvitavalt kirjutanud.
Mul on vastupidi – tutvuda on kohutavalt lihtne. Kui kuskil probleeme tekib, siis ehk kunagi hiljem…

Ma võin alustada juttu bussinaabri, suitsunurgakaaslase või sama maali vaatajaga kusagil muuseumis. Kerjusega baariukse taga, politseinikuga tänavanurgal, poekassiiri või turvamehega. Raamatukogus või keemilises puhastuses või lihtsalt niisama.
Kus tahes. Kellega tahes. Lihtsalt selleks, et hetke erksamaks muuta.

Kui tekib silmside, on nii kerge midagi öelda.
- Kena ilm täna, näiteks. Või siis
- Kui puhas punane. Või
- Mulle ka üks, palun. Või
- Proovige seda ka…

Ükskõik, kellega ma väljas ei oleks, vahin ma alati ringi. Siis näeb huvitavaid asju ja inimesi. Ma ei tea, kas ma näen kuidagi silmatorkavalt totu välja, aga enamasti keegi naeratab mulle. Ja siis ma ütlengi selliseid asju nagu ülaltoodud näited. Mitte kunagi mitte midagi isiklikku. (Aa, ja et öeldud oleks - ma käin väljas ainult selliste inimestega, kes n-ö vasakule suhtlemist normiks peavad.)

Tõsi, ma ei ole (kunagi olnud) väljas n-ö suhte algatamise peal. Suhted on… kuidagi tulnud. Nii “kuidagi”, et ma ei suuda sedagi määratleda, kas ma olen olnud valija või valitav. See pole oluline ka.

Ramloffi mõtisklus puudutas rohkem teisi mehi. Ma ei tea, kas naisel on kergem sookaaslaste tähelepanu püüda kui meestel, aga ausalt öeldes ei näe ma mingit vahet, kas suhelda samast või teisest soost inimesega. Nagunii algab jutt vaateväljas olevast – ja enamikel juhtudel sellega ka piirdub.
Vähe, väga vähe on inimesi, kellega miski jääb siduma – lausa sedavõrd, et tahaks vaatevälja üha laiendada, et rohkem ühist teemat jaguks.
Väga vähe just protsentuaalses mõttes, kõigist neist inimestest, kellega kuskil tuttavaks on saadud. Arvulises mõttes on neid inimesi… päris palju.

reede, veebruar 01, 2008

Palju õnne, ema!

Sa oled mulle läbi aastate olnud üheks armsamaks ja lähedasemaks sõbraks. Palju õnne - ja palun, ole veel kaua-kaua sama päikeseline nagu Sa minu teada enamasti oled olnud.

Üksiti kasutan juhust ja soovin õnne kõigile teistelegi veevalaja märgi all sündinutele, kes siia lugema võiksid sattuda.
Kusagil aprillikuus peaks ilmuma ka üks romaan, mis kannab endas mõttelist pühendust just teile, kes te ajast aega mööda vikerkaart kõnnite, oma humanistlikke mõtteid mõtlete ning uudseid lahendusi loote.