Elu järelevalve all

Üks teema, millest olen ammu mõelnud kirjutada. Nimelt sellest, mis tunne on olla järelevalvatav.
Et enamik asju, mida ma teha tahan, on küll lubatud, aga enne nende tegemist tuleb järelevalveametnikuga kooskõlastada.
Kusjuures, irw, ei ole kriminaalhooldus – muinsuskaitse hoopis.

Saime eile kätte oma KKT-d ehk kaitsekohustusteatise. (Olen nimelt “mälestuseomanik, kes mälestises ka sees elab”.)
Kõlab natuke nii, nagu meil oleks koobas mingi ausamba jalami all.

Nojah, midagi väga hullu see teatis ei sisalda, vähemalt esmapilgul mitte. Et maja väliskuju ei tohi muuta. Ei ole kavaski. Et maja olukorda ei tohi halvendada. No kesse loll oma kodu halvemaks teeb. Et majaesine peab hoolitsetud olema. Elementaarne ju.

Muinsuskaitse seadus iseenesest on oluliselt hullem, paraku on seadus KKT ees selgelt ülimuslikum.

Eks neid nagistamisi järelevalveametnikuga ole siin olnud ka. Aiajupi ehitamise loa ajasin välja üsna emotsionaalselt – et vana aja moonakate lapsi ohustas teeveeres ainult hobuvanker. Meil siin on üks jooksuhimuline klutt, autosid aga vurab hulgakaupa ja need on oluliselt ohtlikumad kui mõisa-aja hobused.

Katusevahetuse puhul lubasid sõbrad kõik Harku naistevanglas külas hakata käima, kui see samm ikka väga kriminaalseks osutub.

Veranda on meil ka ebaseaduslik.

Veetrass ka. Sai teine küll vallas kooskõlastatud (teisiti ei saakski! - ma ei hiili ju ööpimeduse varjus oma torujupiga trassilt vett pätsama), aga kuna vald ei ole muinsuskaitsega kooskõlastanud, on ikka ebaseaduslik.

Nii ma elan, ebaseaduslik tüdruk, ametnike armust.

Enne uue õunapuu istutamist (või kirsi- või pirnipuu vmt) tuleks ametnikku teavitada. Enne mõne olemasoleva puu mahavõttu ka. Pajupõõsast võin oma suva järgi pügada, see on majast eemal.

Õnneks mulle meeldib madal hekk. Kõrgem oleks keelatud ka.

Ja nii edasi. Ega me tegelikult midagi väga hullu teha ei tahagi. Kui me ostaks mõne muu vana maja, siis ilmselt me ei tahaks seda kah ringi ehitada. On juba sihuke tehtud, olgu edasi. Ja vana stiil meeldib meile ka – puit alati rohkem kui plastik, öko alati rohkem kui tehno.

Lihtsalt kuidagi harjumatu on, et mõned n-ö spontaansed otsused tuleb enne kusagil ametis kooskõlastada.
Ainus vastutasu on, et me elame mälestises. Ausalt öeldes jätab see fakt mu küll üsna külmaks, nii et selles suhtes olen ma kehv muistisetüüp.
Ma ei ostnud mälestist vaid taskukohase maja.
See pole vaatamisväärsus vaid kodu. Kui mõni vaadata tahab – palun. Üldse ei keela. Aga vaadaku nii, et mind väga ei sega, mitte nii, et mina pean mõtlema, ega ma oma eluga vaatajat ei sega.