Kolmeteistkümnenda tunni veretukse

Nagu ikka, kipuvad tähtajalised tööd jääma kõige-kõige viimastele minutitele. Ja siis on kiire! Oi, kui kohutavalt kiire!
Ma tean, kuidas ja mida oleks õige teha, et niisuguseid olukordi ei juhtuks. Vähemalt mitte nii tihti nagu neid minul ette tuleb.
Aga ma vist ei taha. Sest kiirus, mõtete kuhjumine, kontsentratsioon, lausa ülevool, - need tekitavad tunde, et olen ELUS. Veri pulseerib kiiremini, tekib mingi omalaadne kaifitunne, adrenaliini juurdevool. (Hea, et ma autot ei juhi, eks!)
Inimsuhetes olen rahulikumalt hakanud võtma:), kunagi jahtisin siin ka adrenaliini.