Esimesed sammud blogipidajana

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ilmselt alustama sellest, et blogide lugemine on saanud üheks mu talveõhtute hobidest. Ikka pilguke siia, teine sinna - tuttavate omadesse järjekindlamalt, võõrastesse siis, kui pealkiri huvi pakub.
Hindamisegi kriteeriumid lähtuvad tihti teadaoluvusastmest - kui tegelased tuttavad, loen huviga ka olmesekeldusi, kui võõral mängumaal uudistan, siis paelub vaid mõne mõtteviisi uudsus. Või siis väga hästi kirjutatud tekst.
Tasapisi on tekkinud tunne, nagu oleksin kellelegi midagi võlgu. Et kui siin Blogostanis juba uitamas käia, tuleks ka omalt poolt mingi rajake maha märkida. Kasvõi vahel mõni ilus luuletus üles riputada...
See on väljapoole suunatud põhjus. Sisemisega on nii, et kohati tundub mulle, et olen oma metsataguses elus inimestega suhtlemisest võõrdumas. Pean silmas sellist kindla eesmärgita suhtlemist, mille ainus eesmärk on suhtlusest rõõmu tunda.
Korralikku ajaveebi siit ilmselt loota ei ole. Aga eks elu näitab.