teeme ise tuhat asja ehk moodne meditsiin

Üleeile öösel ärkasin tunde peale, et kangesti tahaks neelatada. No kohe väga tahaks, nagu sõltuks sellest midagi väga olulist. Aga ei saa, vot. Kõri jubetumalt valus.
Mett... Viinapudel oli ka käes, aga nuusutamisest piisas, et süda pahaks läheks. Voodisse tagasi.

Päev läks töö tähe all ja polnud eriti häda midagi. Järgmine öö oli taas košmaar. Keetsin teed, kuristasin meresoolaga, hulkusin mööda maja ringi.
Eilne päev algas tööl lonksukese viskiga - seejärel suutsin tere ütlemiseks hääle kokku saada.
Valu hõõgus omasoodu. Kui töö tehtud, lappasin kliinik.ee saiti.

Okei, kas neelupõletik või angiin. Esimese saab ise välja ravida, teine nõuab antibiootikumi. Esimesel peab kurk olema punane, teisel valge katuga.
Ma ei taha vaadata. Ma ei taha näha. Ma ei vaatagi.

Helistan perearstile. Kontrollimaks, kas ma pärast 6-7 aastat veel kusagil hingekirjas olen. (Vahepeal on mul teda ainult intervjuu tegemiseks vaja läinud.)
Hingekirjas olen. Perearstil parajasti patsient.
- kas te minuga ei võiks rääkida, küsib telefoni vastuvõtja.
- ikka võin. Ja räägin kogu oma ülalkirjeldet mure ära.
- teil on kas neelupõletik või angiin. vaadake peegli juures... (ja seesama selgitus, mis kliinik.ee lehel. Ja see, et esimesel juhul tehke seda ja toda, teisel tulge antibiootikumi retsepti järele.)
- tänud soovitamast, jah.

Võtsin julguse kokku ja diagnoosisin endal neelupõletiku. Nüüd teen soovitatud seda ja seda.

Kusjuures, äkki see on päris hea koostöövorm arstiga? Kommunikatiivsus on aus ja kahepoolne, patsienti ei hoita infosulus ja arst ei kuluta asjatult aega.
Oleme infotehnoloogia-riik või mitte, lõppeks.