Laupäevane hubasus

Laupäev on hea päev. Laisalt ja mõnusalt hea. Aeglane ärkamine, kohvijoomine ilma kella vaatamata. Kohvijutte on ju nii palju...
Isegi hommikueine valmistamine on laupäeval teistmoodi kui muidu - saab pliidi alla tule teha. Tulel tehtud toidul on teine ja parem maitse. Aga tööpäeva hommikul ei raatsi selle peale aega kulutada. (Järgmise vastatud kirja, kirjutatud arve või toimetatud lehekülje taga saabub õndsus, eks. Ei saabu? No mis tööpõlgurlik lähenemine see olgu?)
Kats tahtis pärmitainapirukaid ja mina tahtsin metsa. Soovitavalt kodust veidi kaugemale, sest lähedasi paiku oleme Kristoferi ja Lessaga juba päris palju kamminud.
Kompromiss pirukateo ja metsa vahel? Lihtne! Tainas kerkima ja alles siis metsa!
Olin üsna üllatunud, et ma pärmitainast oskan teha. Viimased paarkümmend aastat pole ma sellega küll kindlasti kokku puutunud ja enne seda oli mul ka üksnes assisteerimise austav roll. Vanatädi tegi ise saiu ja pirukaid... Igasuguseid asju tuli meelde... Et pärmi lahustav piim soojaks, oli raamatus kirjas. Muud nipid tulid kuskilt ärakadunuks peetud mäluosast: et sorts suhkrut pärmipiima sisse, et ühe käega tainast sõtkuda ja teisega komponente juurde lisada, et taigen on valmis kui käsi puhas, et valge linane rätt peale ja froteerätt soojenduseks üle. Et ristimärk peale enne kerkimist. Et korra üle segada ja uuesti kerkida lasta. Et pirukaid tuleb ahjus oleku ajal veega pritsida ja valmis pirukatele niiske linane rätt peale. Ma ei ole mitte kunagi selliste asjade üle MÕELNUD. Need lihtsalt on.
Kas see on samalaadne ürgmälu, mille järgi linnud rändele lähevad?

Metsaretkeks valisime Kuimetsa karstiala. Umbes poole käisime läbi, teine pool jääb "eramaa"-de siltide ja kettide taha. Ja ehkki igameheõigus lubaks sinnagi jalutada, on mingi tõrge. No pagan, kui sa looduskaitsealal elad, võiks ju koduümbruse sildistus veidi külalisesõbralikum olla.
Aga need, mida vaatasime, olid lahedad küll. Kristofer on veel parajalt väike, et igast unkast läbi mahtuda. Minu kiidukiljatuste ja Katsi tõrelemise saatel:). Et kuidas ma luban ja mis siis kui...
Nii on see kõikides kohtades, mis pargiteest veidike konarlisemad.
(No hea küll, Kallaste pangal valisin möödunud aprillis ehk jah liiga raske koha - laps oli kõndimise loetud kuud tagasi korralikult selgeks saanud ja mina õhutasin teda jääseinal turnima. Ise ka - kingad jalas ja kõike muud kui matkariietes:). Mujal Hiiumaal oli kena kevad, pank aga oli veel paksus jääs. Ja praamini oli aega ja mõtlesin, et lähme ja jalutame mõnes kenas kohas. Sinialliku mõnekilomeetrine ring oli Kristoferil selleks ajaks juba omal jalal läbi kõnnitud.)
Päike paistis ja taevas oli niiiiiiii-niiiii-niiiiiii sinine. Varesed kraaksusid, käbilinnud tegid häält ning mu vahepealse pakase poolt mahamuserdatud "varsti on kevad"-tunne oli jälle täitsa kohal.
Ja nüüd on kõht pirukaid ja kodu pirukalõhna paksult täis, lonksuke viskit sees, koer kõrval, Kats ja Kristofer telekat vaatamas.
Ma parem ei mõtle, mis mul kõik teha on... "Morgen, morgen, nur nicht heute/sagen alle faule Leute!"