5 kummalist küsimust

Tuli Stepiloomalt selline algatus...

Reeglid:
Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
See pole üldse kuigi kerge mäng. Mu mälestused on halvasti süstematiseeritud. Ehkki ma võin üsna täpselt rekonstrueerida vanu vestlusi, on mul raske öelda, mitu aastat neist möödas on.
Suvi 1998? Appi! Töötasin Õhtulehes? Toimetasin EEsse lisalehti? Olin armunud teatepulgaulatajasse? Veel paari kenasse tüdrukusse?
Olin unustanud, et olen unustanud…
Kui see on see suvi, siis mul olid hästi-hästi pikad tööpäevad ja lahedad nädalavahetused kusagil metsas või mere ääres.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* laduda puud
* teha lihatükist šašlõkk
* pesta puhtaks aknalauad
* kirjutada paar lugu
* teha trükikorda Hugo mälestuste teine osa

3. Lemmiksnäkid?
Vahetaksin näksimise rüüpamise vastu ja valiksin mõne lahja kokteili.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Miljon pole just suur raha… Kuudile uus katus. Ja siis mõtleks edasi. Investeeriks mõnesse lootusrikkasse ettevõttesse…? (Kaugelt pole vaja otsida ka…) Uue kuudikatuse tähistamiseks viiks Katsi seiklema vmt.
Annetaja-tüüp ma eriti ei ole. Kel kõht tühi, saab süüa, kel vaja kohta, kus magada, saab selle. Aga selleks pole mul miljonit vaja.

5. Kohad, kus oled elanud?
ELANUD olen ma päris paljudes kohtades. Ehk on siin mõeldud rohkem… kuidas seda öelda… kohti, mille eest olen VASTUTANUD?
Tallinnas on kodud olnud Kalamajas, Sihveri tänaval ja Koplis. Ühikatuba Helsingis. Maja Lõuna-Eestis lapsepõlvelinnas. Nüüd siin, metsa taga. Praegu on see mu ainus elamiskoht. Kauaks, ei oska öelda.

Teatepulk edasi…
Juta
Ieska
Valgusekandja
Karuema
Smaragd

Lilleline

Olin vahepeal paar päeva ära. Kui tagasi tulin, oli jasmiin lahti läinud.

Mu kadunud vanatädi sünnipäevahommikuks hakkas pojeng õitsema.
Nagu päris.

Juuni, mil...

TÄNA mõtlesin, et seda kuramuse blogi peaks ikka vahel natuke edasi kirjutama. Kasvõi enda jaoks ja mõningase kodeeringuga - lihtsalt selleks, et aeg ei kaoks olematusse. Et järgmisel suvel saaks vaadata - ah jaa, see oli see juuni, mil...

... sirelid õitsesid nagu segased...
... iirised läksid akna all lahti...
... laps räägib kohati lausa üllatavalt arukat juttu (ehkki ma ei pea teda üldse vähearukaks)...
... ma uskusin end aru saavat, mida tähendab solaarne kuu kaheteistkümnendas majas...
... ma kasutasin sõnu, andes neile mõnikord iseenda jaoks teisi tähendusi...
... ma sundisin end alailma tööle, sest töö mõjus mulle kõige paremini...
... ma kõikusin tunnist tundi, minutist minutisse rahu ja rahutuse vahel...
... see, mis peaks tegema rõõmu, teeb nukraks ja see, mis peaks tegema nukraks, teeb rõõmu...

*
On olnud igasuguseid hetki selles juunikuus.

Rabajärv. Purre. Koer ja laps. Ja selline rahu, et ma võiksin lahustuda kaldaäärseteks veetaimedeks või konnakullesteks.

Vanalinn. Munakivid ja juustuga šokolaadi maitse. (Jaa, müüakse sellist jooki!)

Tolmune tänav, lilled ja paberid. Ja soov jagada rõõmu ja vaimustust.

Mudane mererand. Üürike mõtteuid, et... mis tunne oleks taas olla kolmteist aastat vana. Sattusin ühe selles vanuses poisiga lobisema ja avastasin, et tegelikult... "ses asjas osaline aeg on, mitte mina..." Ma võiks absoluutselt rahulikult uuesti kolmteist olla. Unistada "...investeerimispangandusest ja tõeliselt vingetest haavadest...", rääkida markii de Sade`i loomingust ja Baudelaire`ist...

Puust trepp. Kohvi lõhn. Segi sirelite lõhnaga.

Päikeseloojang ja veini maitse.

Sõnu, sosinaid ja unistusi...

Elu ise. Juuni, mil...