Leppimine

EILE kulutasin veel veidi aega samasooliste abieluõigusest mõtiskledes, vaatasin uudised läbi (et vist ikka ei lubata) ja lappasin natuke kommentaare (et mingil juhul ei tohi lubada). Ei teinudki enam haiget. 3. jaanuaril reageerisin märksa valulisemalt. Võib-olla oli see tingitud sellest, et olin just Vabadussõjas võidelnute mälestuseks lipu üles pannud ja natuke aega neist vapratest meestest (palju selles sõjas naisi oli? II Maailmasõjas oli küll palju...) mõelnud, kui uudised ekraanile lasin ja tundsin, et olen ühiskonnas nii kuramuse üksi. Üksi oma vabadussõja-mõtetega - mis mind tegelikult üsna vähe peaksid puudutama, olen lihtsalt hääletaja elu galaktikates - ja üksi oma pere-eluga, mis, kommentaare uskudes, lihtsalt ära tuleks keelata.
Nojah, ja eile ei saanud ma enam aru, miks see mulle korda läks. See seaduse puudumine. Õnn võib olla ka see, kui inimene, kellega tahaksin abielluda ja kes tahaks minuga abielluda, on olemas. Terve, tark ja minu lähedal. Ja lihtsalt riik ei luba. Jah, ega vastupidist küll ei tahaks - et oled üksinda ja põed, et pole kedagi, kellega tahaks pere luua...
Ja lapsed... No ei ole paberites lapsevanem, no ei ole. Aga... paberiga ei ehita hiigelkõrget klotsitorni, ei käi metsas ega mängimas. Paberiga ei suhtle, paber ei kallista ega kilka rõõmust. Olgu ikka parem laps ja tühja neist pabereist:)))). Ongi üks dokument vähem, mida vajadusel peaksin mööda oma raamatukogu, ehtekarpi ja sahtleid taga otsima. Laps ei peagi MINU OMA olema, ei paberite järgi ega moraalselt. Mina olen TEMA OMA niikuinii. Oma ema "oma" ei ole ma kunagi olnud, aga ema minu oma - teisiti oleks suisa võimatu. (Tegelikult olen ema alati oma väga heaks sõbraks pidanud. Keegi, kes TEAB alati, mis on õige. Nüüd on lihtsalt minu kord teada.)

Nii et leppinud olukorraga ja rohkem ei kavatse rohkem kulutada oma õnnelikke tunde ja minuteid mõtlemisele, mida ühiskond minu elust arvata võiks. Arvaku, mida tahab.