Valged avarused

Kui kõik on nii valge, siis tuleb mulle Kersti meelde. Mitte, et ta oleks valget kandnud, tema värviks oli pruun, eheteks merevaik ning vaheldumisi kuld ja hõbe. Ühest tüdinedes valis teise, merevaik oli püsiv. Üks põdrasarvelõiguke ka... Kunagi koos soetasime. Nüüd ei oska ma valida, kas kanda üht sarvelõiku või kahte. Enamasti lasen neil lihtsalt karbis olla, vahel teen pai.
Valge meenutab teda sellepärast, et tema LAHKUMINE oli valge. Valge tuhk meres valge liiva kohal. Ootamatu tuuleiil andis vette vajuvale tuhale mingi kuju - vesilind? viigerhüljes? - ja kandis selle avamere poole.
Kui ma ühele poole st alla ja mere poole vaatasin, nägin valget liiva ja valget tuhka. Ja kui ma teisele poole st maa poole ja üles vaatasin, nägin heledaid pilvi ja heledaid kive ja Saxby valget tuletorni.
Sellepärast on valgest saanud Kersti värv.

Me ei lugenud koos luuletusi, aga ta meenub mulle ikka ja jälle mõnede luuletuste meelde tulles. Need Alliksaare luuletused on nagu loogilised, need said ta avaliku ärasaatmise kaartile pandud...

Nii taas meid sügishingusesse toodi
veel suvepäiksest õhetavi päi.
Mu laulust, mis sind lohutama loodi,
mu enda jaoks vaid tuska hinge jäi.

Aeg hingesügavusse heidab loodi,
nüüd mälestuste tuulterägus käi.
Kui oskad lugeda ta salakoodi,
siis surmgi kohutavana ei näi.

Ma tean, et tagasi ei voola veed
ja kallilt maksab oletuse hinna,
kes laseb unelmatel lahtuda.

Me kohtume, et jälle lahkuda
ja lahkume, et üha kokku minna,
ses peitemängus põimiti me teed.

*
Ja siis see, et

Ei usu, et see teinuks mingi vea,
kes otsustas end lainte hooleks anda.
Sest ahvatlev ja ütlemata hea
on purjetada - mitte tundes randa.

Selle ma panin kaardi tagaküljele vastuseks ahhetustele, et "kuidas nii saab, hauda ei jäägi..."

Sai küll nii, et hauda ei jäänud... Jäid mälestused, nagu Kersti tahtis. Ta ütles kunagi midagi sellist, et need mälestused, millel ei ole kindlat kohta, need mälestused jäävad inimese sisse kindlamalt alles. Tal võis õigus olla.
Ta on nüüd kõiges, mis on hele ja ääretu. Lumeväljad... Valged mängufaabulad... (Ehkki Kersti ei armastanud luulet, tuletasid ta valikud meelde poeetide omi.) "Me ulm on mäng, kuid mäng on elu sisu..."
Kui ta elus oli, rääkis ta, et kuna tal on meie firma plakat köögiseinal, ütleb ta meile igal hommikul kohvi keetes tere. Ja kui ma Kersti pildile kohta otsisin, valisin ka köögi - see oli see koht, kus me tavaliselt istusime. Nüüd saan mina talle kohvi keetes tere öelda.

Ja siis veel üks luuletus, autoriks Kalju Kangur. See ajab mind alati nutma, kui meelde tuleb.

Kui siis sel talvepäeval teate saad,
et lahkusin ja mind on pandud hauda,
sa ära lase leinal võtta maad ,
sest lein sööb hinge nagu rooste rauda.

Sa astu vaid, kui lubab külmakraad,
me kohvikusse, istu nurgalauda
ja päeva auks, mil mind on kantud hauda,
sa telli mõnus jook ja tubli praad.

Veel meenutades mõnd mu veidrat kihku
sa lõbusta end - muiga vaikselt pihku
ja kuulata, kuis tuulab lumetorm.

Mind mäleta, kuid hetke naudi ise
ja tea, et surm on ainult olemise
üks teine, veidi harjumatum vorm.

Miks ma ei teadnud siis, kui ta elus oli, KUI VÄGA ma temast puudust võin tunda? Ta oli olemas, alati olemas. (No viimased viis aastat minu jaoks.) Ja neid kordi, kus ma rääkisin temaga telefonis poolmasinlikult - jajaa, kõik on korras, kõik on terved, jajaaa... - neid oli päris palju.
Selle peale mõeldes tahaks iga inimesega rääkida nii, nagu oleks tema telefonikõne HEA TÄHTIS SÜNDMUS. Aga ega paraku ei õnnestu...
Ja nii elavad lahkunud kuskil mahajääjate sisemuses edasi, et aeg-ajalt - marsruuttaksos istudes või kohvivee keemaminemist oodates - meenuda dialoogidena, mida nüüd tuleb üksinda pidada. Kust neid teemasid üha tuleb...?