Hea meel, et hing sees

Jälle kodus, jälle mina ise. Tuli huugab ahjus, Kats vaatab telekat, Kristofer lesib meie voodis ja joob piima. Vaikselt imbub minusse teadmine, et kõik on korras, kõik on hästi, tasakaal naaseb, vappekülm taandub. Varsti teen meile kõigile soojad joogid, siis saab veel parem.

Kaks päeva on olnud üsna segased ja tõmblevad, ilma et sellest midagi head oleks loodud.

Sattusime eile liiklusavariisse - õnneks väga-väga kergesse, lihtsalt vastutulev auto kaldus omalt rajalt ja sõitis meil peegli kildudeks. Iseenesest mitte midagi, ma poleks üldse imestanud, kui see auto oleks hoogu lisanud ja teadmatusse kadunud. Nii see ei läinud - selle auto arvates olime meie valel teepoolel. Ja siis ronis sealt autost juhi kõrvalt välja üks õbluke neljakümnendates blondiin... Nende kolme punkti järele võiks tulla ükskõik mida, romantilist või seikluslikku näiteks, aga seda, mis tuli, suudaks ehk Rowling hästi kirjeldada, mingi sossist nõia kriiskamisena "Leekivas katlas" Diagoni põiktänavas või midagi taolist.

--

Ma tean, et ma jään selliseid inimesi kohtama seniks, kuni mul neilt midagi õppida on. Ma olen juba palju õppinud - ma ei karju vastu, mul pole isegi kiusatust lüüa, ma oskan rahulikuks jääda ja teisi ka rahustada, ma oskan kujutleda sõimajat näiteks raagus kase otsa hallvareste hulka -vabandust, varesed, see ei olnud teie vastu mõeldud... Ma oskan juba koju jõudes profülaktilise gripitee teha (varem oleks lihtsalt haigeks jäänud ja veel varem poleks seostki näinud).

Aga päris üle olla ja mööda vaadata ma veel ei oska. Ju ma siis pean mõnega veel kohtuma.

Mehest oli kahju. Ta ei olnud üldse ebameeldiv, isegi meie oponendiks olemist arvestades.

Tahtsime täna kirikus küünlad panna. Kõigi viie ellujäämise eest. Meie kolm ja nemad kaks. Ja mina mõtlesin lisada väikese palve selle eest, et see mees mõne toredama naise leiaks.

Aga kirik oli kinni, nii et ma võin kodus küünlaid põletada.

Kats on kristlane, mina olen balansseerinud ateismi ja paganluse vahel. Rituaalides saavad meie uskumised kokku - tuli (hea sümbol igatahes); jõulud (kellele Poja sünnipäev, kellele talvine pööripäev) jne. Samas on mul kõige ateismi ja paganluse juures oma lemmikklooster, kuhu ükskord veidike südant maha jäi. Väga kitsas osa südamest küll, aga ulatub päris sügavale:).

Käisin seal 1997/98 ja nüüd sel sügisel uuesti. Ei olnud kaugeks jäänud ega välja kasvanud tunnet, üldsegi mitte...

Katoliku pühakud meeldivad mulle ka. Neitsi Maarjast rääkimata. Nii et mõnel oma teel, mida ma praegustel teedel enam mäletada ei pruugi, olen ma küllap ka kristlane olnud. Katoliiklik ehk, sest Lutheri õpetus on nii lihtne ja mulle tundub, et kübeke ladina keelt ei jookseks ju kellelgi mööda külgi maha, kas peabki kõik tõlgitud olema. Nagunii on nii, et kes saab aru, see saab ja kes ei, sellele ei aita ükski tõlge. (Muide, ladina keel ei olegi täiesti surnud keel, Põhja-Itaalias mägede vahel on kolm väikest küla, kus see on tavakeeleks ja isegi üks algkool tegutseb veel ladina keeles. Lahe, kas pole?)

Allan Kährik rääkis mingis loengus, et luterlus on hulga intellektuaalsem usk kui katoliiklus või apostellik õigeusk - et rituaale, sakramente, kulda-karda vähem ja ise mõtlemise ruumi rohkem.

Sellest aspektist on tal muidugi õigus, aga kuna mul on teine lähtekoht, on ka vaatenurk teine ja suhtumine samuti. Hulga ebamäärasem, aga kuna ma sel teemal loenguid ei pea, võin enesele teatud ebamäärasust lubada.

Montaigne meeldib... Kogu tema ausus ja silmakirjalikkuse täielik puudumine.

Aeg end tänaseks arvutist välja logida. Katsile vabad käed - kui ta koduka valmis teeb, on netis jälle ports ilusaid pilte rohkem.