Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

pühapäev, juuli 29, 2007

Folgireede ja vanaemanädalavahetus

Enne folki oli meil suur lapsedilemma. Kas Kristofer vanaema (tema oma) manu või meiega seiklema?
Kas me oleme kasvanud kontsertide ikka? Või on veel väheke aega? Kas vanaema juures oleks parem? Või meiega?
Kust jookseb piir kahe hinnagu vahel - "pieteeditundega daamid ei vii väikest last teiste kontserdielamusi rikkuma" ja "kodus istuvad mutid oma harimatu lapsega, kes midagi näinud ei ole"?
Pika vaagimise peale otsustasime - poiss kaasa! Vähemalt rohelise lava kontserte saab kuulata.
Tegelikkus ületas meie kõige julgemaidki lootusi.
Me kuulasime rohelise lava esinejaid.
Me käisime Kondase keskuses Eesti, Soome ja Läti naiviste vaatamas. Naivism on hää stiil - nii palju koos uudistamist. Karlis Luses' i (või kuda neid lätlasi käänatakse?) puuskulptuurid tegid Kristoferile kõvasti rõõmu, nagu ka Maria Luse maastikumaalid. Muide, lätlastel on välja antud NAIVISMIANTOLOOGIA. Kõva sõna, või mis?
Soome Iittala naivistide näituse omadest meeldisid Kristoferile kõige rohkem Katja Mesikämmeni graafilised tööd - tassisin teda nende ees ringi, sest need on täis pisikesi põnevaid tegelasi (lõvid, sebrad, kaelkirjakud jne), sest ta tahtis KÕIKI näha.
Edasi läksime Svjata Vatra kontserdile. Millest umbes poolele elas Kristofer kaasa, teise poole ajal aga murdis lõunauni poisi maha. Ruum RESONEERUB detsibellidest, aga meie illikuku uinub... Pihk põse all ja naeratus suunurgas. Olime Katsiga kordamööda voodi eest, sellest ka väga täpne ja füüsiline mälestus ruumi resoneerumisest.
Ja sealt edasi kalmistule "vanavanade" haudadelt muru pügama ja siis Johansonide kontserdile. Ja imede ime! Me saime selle ka PEAAEGU LÕPUNI kuulata. Kats mõtles välja kohutavalt hea lapse taltsutamise viisi - kui Kristoferi tähelepanu hajuma kippus, võttis Kats märkmiku ja asus kiriku sisevaadet üles joonistama. Toimis - lapsukese suu jäi põnevusest kinni ja lapsuke ise paigale.
Ja siis ujuma ja siis pizzat sööma ja siis koju. Suure uhkustundega meie suure poisi üle.

*

Laupäeva-pühapäeva veetsin vanaema (minu oma) juures. Sain teda oma sealviibimisega palju kordi üllatada - igaks uueks kohtumiseks oli tal eelmine meelest läinud.
Aga... Ärgem alahinnakem vana daami! Kristoferi ja Lessa äratundmisega pole tal vähimatki raskust. Ja ühel hetkel tõusis ta üles, selg sirgem kui tavaliselt, kutsus Lessa kööki, istus temaga koos külmkapi ette, tegi ukse lahti ja... "Lessake on minu külaline...!"
Vot nii.

Roheline

What color is your soul painted?

Green

Your soul is painted the color green, which embodies the characteristics of youth, wealth, vigor, aggression, coldness, jealousy, greed, corruption, sincerity, hope, growth, stability, money, luck, prosperity, fertility, cooperation, employment, and healing. Green falls under the element of Earth, and symbolizes our planet's fertility as well as life itself.

Personality Test Results

Click Here to Take This Quiz

quiz
Quizzes and Personality Tests

Jajah, ega siin pole vist vaielda midagi...

neljapäev, juuli 26, 2007

Ööelukas päikesepaistel

Olete näinud öökulli, kes istub puu või posti otsas keset ergavat päikesevalgust, ega saa millelegi pihta?
Täna olen mina selline. Kats ärkas mingil teadmata põhjusel poolteist tundi varem ja selleks ajaks, kui ma nihkest aru sain, olin ma joonud suure kohvi ja saatnud lapse lasteaeda. (Mis oli just veidi aega tagasi lahti tehtud.)

Ja nüüd olen ma tagasi. Ja ei saa millelegi pihta. Kodu erinevatesse nurkadesse olen ma tassinud erinevad mänguasjad ja ei oska pikalt ühegagi mängida.

Veel üks kohv? Magama ju praegu enam ei lähe...

*

11 tundi hiljem.
Ja veel kui hea päev sellest tuli! Leidsin endale ja oma meeleolule sobiva koha - pööningul kolahunniku taga. Võtsin telefoni ja töö kaasa ja kobisin alla alles hilisel pärastlõunal. Väga rahulolevana. Nii et, inimene teadku oma kohta - ma olen seda alati ütelnud:).

teisipäev, juuli 24, 2007

See põlatud mugavus…

Tallinna Pride’i lähenemine kütab jälle homoteema kuumaks. Nagu eelmisel ja üle-eelmisel, jään ma ilmselt ka sel aastal paraadist eemale. (Pride´i kirjandus- ja kultuuri- ja filmiõhtuid olen igal aastal külastanud ja nende korraldajatele hää organiseerimistöö eest tänulik olnud.)

Jah, mina olen ilmselt see põlatud mugav inimene. (Niisugune tüpaaž libiseb aegajalt diskussioonidest läbi.) Ma ei käi homoparaadidel. Ehkki minu meelest on nende idee vahva ja vajalik ja vähemalt korraldajatepoolne teostus vaimukas.
…Ma ei sõidaks kunagi keskkonna kaitseks jalgrattal alasti läbi Londoni. Ehkki ma pean keskkonna kaitsmist vajalikuks ja niisugust protestiaktsiooni vähemalt PR mõttes päris kandvaks.
Ma ei käinud Punamusta protestimiitingul, et Bushile kohta kätte näidata. Ehkki ma lugesin sellest ja saatsin Punamusta poole mõne sõbraliku mõtte teele.
Kusjuures - ma isegi usun, et neil üritustel võib oma mõte sees olla. Inimesi kaitsev ja demokraatiat väärtustav mõte.
Aga sellest hoolimata ei aja need mind tänavale meelt avaldama. Sel ajal, kui revolutsioonilist meelsust jagati, olin ma küllap kusagil mujal.

Ilmselt saabuks mu tänavale mineku piir kuskil “Juuditi” alguslehekülgedel toimuva olukorra juures a la “Vett lastele!” – ja ka siis ainult juhul, kui see nõutav vesi kellegi selja taga tõesti olemas oleks.


Ma olen valmis lohutama ja toetama kõiki oma sõpru, kes end diskrimineerituna (või lihtsalt halvasti) tunnevad. Nende orientatsioon pole seejuures oluline. Ütlen "sõpru", sest kes see muu ikka mulle oma valust rääkima tuleb. Ehkki rõõmu jagamine meeldib mulle palju-palju rohkem. Ma olen valmis oma igapäevaharjumustel silma peal pidama, et saastamist ja raiskamist vähendada. Ehkki mõnikord ma raiskan ja annan selle endale täitsa rahulikult andeks.
Ma olen valmis toetama sõdurit, kes ei taha võõrasse sõtta minna. Ehkki - tõele au andes - olen ma märksa rohkem pidanud lohutama sõdureid, kes mingil põhjusel EI SAA võõrasse sõtta minna, ehkki tahaks.
Ma hindan Eesti rahvuslasi, kes usuvad, et Eesti peaks olema iseseisev ja Euroliidust väljas. Aga ma hindan ka EL tervise- ja lõimimispoliitikaid. Ja ma saan aru isegi neist venelastest, kelle arvates Eesti on ainuke mõeldav elukoht, kuigi vene keele kõrvale ei kipu väikese aru tõttu ükski muu keel mahtuma. No mis sa teed, kui pea ei võta... IQ on kaasasündinud nagu muuseas ka teatavad isiklikud eelistused.
... Mul on pööraselt kahju neist tohututest inimhulkadest, kes Hitleri poliitika pärast kannatasid ja hukkusid, aga ma ei kiirusta väga hukka mõistma ka inimest, kes mingil põhjusel usub, et Hitleri poliitikas ka midagi head oli. (Ehkki mu käed värisevad temaga suheldes ja ma loodan, et ta ikka saab maailma asjadest lõppkokkuvõttes humanistlikult aru. See, mis sümbol tal tordi peal on, jääb minu jaoks rohkem esteetikaküsimuseks. Ja Hitlerist ei mõtle ma kuigi palju, sest ta ei ole kuigi paljut mõtlemist väärt.)
Ja nii edasi. Me kõik tuleme KUSKILT, ports hirme ja eelarvamusi ja lootusi kaasas, mõned teadvustatud, mõned mitte. Mõned rumalamad, mõned targemad ja mõned vahetavad aja käigus pluss- ja miinusmärgi ära.
... Kui tuleks sõda, ei läheks ma võitlema, vaid avaksin kodus isetegevusliku laatsareti haavatutele. Ilmselt nende võitluspoolest sõltumata – inimesed ju kõik. Kui millestki teha on, teen süüa ka.

Ega ma palju muud ei oskagi. Ära kuulata, natuke lohutada, süüa teha ja veidi kohmakalt haavu siduda. Vaadata ja natuke valida, mida ma kirjutan ja kirjastan. Usun, et raamat püsib loosungist paremini peos.
Üks mugav naine. Alalhoidlik, ettevaatlik. Natuke igav.
Ja isegi piinlikkust ei oska sellepärast tunda.
Ma olen seda vist kunagi varem ka küsinud - kas keegi viskab esimese kivi?

reede, juuli 20, 2007

Jane Austen otsib kirjastajat:)

Päevalehes oli selline lugu.
Huvitav, mis Eesti kirjastajad ütleks, kui nt Vilde "töötlus" saata...?

Olen kuulnud ka Eesti autoreid väitmas, et kirjastust on raske leida. Ja kirjastajaid kurtmas, et omamaiseid autoreid on raske leida.
Ja siis ma olen kuulnud, et autorid nõuavad - ja saavad - hiigelhonorare. Ja et kirjastajad nõuavad - ja saavad - autoritelt hiigeltasusid selle eest, et nad autori raamatu ära avaldavad ja maha müüvad.
Aga ma pole näinud ühtegi autorit ega kirjastajat, kes ütleks enda kohta - "Mina nõudsin ja sain..." Ja siis ütleks ligilähedaselt linnalegendidele sarnase numbri.

neljapäev, juuli 19, 2007

Feministi pilk pulmakommetele

Armsal Julijal läheneb tähtis päev. Eile võtsime enamvähem punkthaaval läbi, et mis olemas, mida vaja. No kõik need - midagi uut, midagi vana, midagi sinist ja midagi laenatut. J. mõttevälgatus: "Peaks laenama vanad sinised aluspüksid, oleks kolm ühes."

"Kes pruudi ÜLE ANNAB?" küsis Kats.
"Ma ei tea," kehitas J. õlgu.
"Ma võin isa laenata," pakkusin ma välja.
Kummalised need pulmakombed. See pruudi üle andmine on nii vana komme, aga mida see tähendab? Kas see on märk, et pruut on üks iseseisvuseta olend, kes käib käest kätte, et vahepeal ringi vahtima ega ula ajama ei hakkaks? Armastusse rüütatud konvoiteenus?
Või võib pruut astuda - uhkust täis - ISE selle inimese kõrvale, kelle ta ISE on endale kaasaks valinud?
Ilmselt võib. Kui ta ei taha anda enesest märki, et on üle antav ja vastu võetav naine.

Samalaadne mõttekäik nime suhtes. Enda oma on armas, sisukas ja natuke tuntukski töötatud.
Mehe oma on armas ja sisukas. Ka tuntuks töötatud, aga mehe poolt. Vahetada? Mitte vahetada?
Otsuse teeb loomulikult pruut ise.
Jäin mõtlema, mis ma teeks. Oma nimest ei loobuks mingil juhul, see on osa minust. Jagan hää meelega:). Teise nime juurde liita võiksin ma ka, kui see kallimale tähtis oleks. Siis oleks OLULINE SAMM dokumentides selgelt näha.
Ja jälle see feministlik vaatenurk - et kas nimest loobudes loovutatakse minevikku kõik need sammud, mis eelmise nimega astutud? Kuidas saaks? Minu seisukoht - ei kuidagi...
Samas, mul oli kord hää sõbratar, viiendat korda abielus, kes ütles, et mehe nimi on nagu laenatud pintsak või raamat. Laenad, elad... Kui tagastad, siis silud enne hoolikalt sirgu, et teisel poleks ebameeldiv tunne oma nime (pintsakut, raamatut) tagasi saada...
Ka ilus suhtumine, kas pole?

laupäev, juuli 14, 2007

Palju õnne, Victoria!

Rootsi kroonprintsessi sünnipäev tuletas meelde aasatetaguse loo, kuidas ma printsessi sünnipäevale “kontvõõraks” sattusin.
Nimelt arvas vana hää Carl Danhammer, et tema mulle vastutasuks ühe kunagi temast kirjutatud loo eest teene võlgu on. Mina ei arvanud. Aga vastu ka ei raatsinud vaielda, sest põnev oli ju ka…
Ja nii ma siis sõitsin. Printsessi sünnipäev ühildus eksklusiivse - nii öeldakse, tähendagu see siis parajasti mida tahes - intervjuuga Matti Nykäneniga. Ehk siis seiklesin koos suusakuulsusega mööda Soomet, Rootsit ja Ölandit, püüdsime mitte “issist” (C.D.) maha jääda ja rääkisime… Suur kurb poiss, kes püüdis iga hinna eest püsida “Eläma on laiffi!”-lainel…
Nujah, Ölandil oli “issil” vist lausa mingi koordineeriv roll. Aga võib-olla ka ei olnud, võib-olla oli see lihtsalt üks tema eluteatri-rollidest.
Mõnele VIP-üritusele sain eest, mõnele tagantuksest. Matti oleks vist kõigile eest pääsenud, aga otsustas solidaarne olla. Nii et ühele kuniglikule vastuvõtule hiilisime me läbi köögi:).

Aga suvine Rootsimaa on imeilus. Ja Öland on mõneti Saaremaa moodi.

PS Paari päeva pärast on MN sünnipäev. Vaevalt, et ma talle kirjutan ja kas ta mind enam mäletabki...
Mulle tuli ta erksamalt meelde sel talvel, kui "Põrgu kuulub kangelastele" vaatasin. Servapidi haagib minu muljetega. Aga see on kitsas ja üsna üldistav serv. See Matti, kellega mina tuttavaks sain, oli hästi südamlik tüüp. Omal alal tark. Ja mingis suhtes üsna õnnelik - iga jama peale suutis uuesti tuhast tõusta. No sümpaatne, uje ja lahke poiss, mitte skandalist ja vägivallatseja.

reede, juuli 13, 2007

Puhkus!

EILE sai mu kolm nädalat asendustööd läbi. Pärast mida käisime emaga õlut joomas ja leppisime ära.

Korraks viivas peast läbi, et mis ma NÜÜD teen - kiire tempo läbi ja kas tõesti peab jälle enda asjadest mõtlema... Ikka veel ei taha...

TÄNA tegin veidi lemmiktöid, lugesin hää luule veergusid ja asjatasin aias. Ja sain korraga aru, et mul on PUHKUS. Paar nädalat ei mõtle ma ühestki ajalehest. No järjejuttu toimetan, aga see on kõik, ja see on ka Hugo elutöö tutvustamiseks.
Puhkus. Oma elu. Oma kallid. Oma lemmiktööd. Oma kirjastus.
Niisiis, mu esialgsed puhkuseplaanid.
Saada kaks raamatut trükki.
Tegelda ühe puslemoodi asjaga, millest peaks ka raamat tulema.
Minna Hugole külla ja võtta tema järgmine käsikiri ja juua temaga üks klaasike ja kuulata tema mõtteid ja nõuandeid. Ja et mis selle Brežnevi tütrega õigupoolest oli...?
Minna metsa ja võtta igaks juhuks marjanõu kaasa. Ehk lausa kaks korda? Või teine kord sohu?
Panna sauna eesruumi tapeet ära. (Olen selle tarbeks juba kaks liimi keetnud, aga mitte leidnud aega kleepimiseks.)
Lõpetada aia värvimine.
Värvida üle vannituba. (See on n-ö fakultatiivne plaan, ma pole põrmugi häiritud, kui ma seda ei jõua.)
Lugeda mõnusaid raamatuid.
Istuda kohvitassi ja romaaniga oma armsal puutrepil. Nautida päikest ja varju ja vihma. (Mida parajasti on.)
Minna pere ja telgiga metsa magama, et kindel olla, et kodus on mõnusam ja sääsevabam.

Puhkuse alguse puhul tegin enesele ära vanaemapoolse sünnipäevakingi, mida pool aastat aega otsida pole olnud. Praegu ripub see veel näitusel. Aga augusti algul kolib siia:). Ja käisin vanaemal külas.
Ja nüüd lähen vaatan, kas saan sellesuvise esimese moosi. Turul jäid soodsa hinnaga kirsid ette.

Ja homme... ehk... marjajahile. Korilus, teatavasti, on ürgajalooline naiste ajaveetmiskomme.

teisipäev, juuli 10, 2007

Sulle!

TÄNA oli siis see kord, kus me teineteisele piisavalt tükk aega piisavalt lähedal olime, et väärtushinnangud kriipides avarii teeksid.
SEST... ma olin Sind kutsunud... Ja pöörasin Sulle liialt vähe tähelepanu. Ja ärgem peatugem pikalt sellel, et ma olin Sind kutsunud tööpäeva lõpuks ehk ca neljaks-viieks. Ja kui Sa ootamatult südapäeval kohal olid, oli mul küll rõõm Sind näha, aga mitte aega Sinu jaoks.
... Usud Sa, et ma oleksin raamatu trükikotta saatmise Sinu pärast päevajagu edasi lükanud? Võid uskuda - kui just trükkiminekupäev ja esitluspäev seotud ei ole.
Aga kui miski ilmub reedel, siis ta ilmub reedel. Ja nädalas on VÄGA loetud päevad. Ja see, et ma salatikimbuga korraks kööki lippan või purgisupi kokku suudan keerata, ei kaota mu peast järgmist ülesannet.
Ja ma tean, et kui ma töötaks mõnes neist klaasist ja metallist majadest, oleksin ma Sinu meelest palju enam TÖÖL kui kodus koera kõrval istudes. Aga mul on niimoodi hea ja see on minu elu. Ainuke selles reinkarnatsioonis:).

Sinul on Sinu õigus. Ma oleksin PIDANUD Sulle VEIDIGI ENAM tähelepanu pöörama.
Ja Sinu õigus ei küsi minu omast.
Vastupidi loomulikult ka. Nii need väärtused põrkuvadki.

Mina vahetaks hea meelega jupi oma isiklikku õigust selle vastu, et Sina vähem kurb oleks.
Kas Sina ka?

esmaspäev, juuli 09, 2007

Soopõhine kirjavahemärgistus

Kohtusin täna nii vahva mõttekäiguga, et lihtsalt ei saa jätta seda üles kirjutamata.
Taust siis selline, et vaatan viimast trükieelset korda üle RP luulekogu. Ja avastan, et mõnes kohas on interpunktsioon pisut kummaline - luuletus algab korrektselt ja heidab teises pooles märgid maha või siis vastupidi, kogub need endale viimasesse salmi.
Helistan luuletajale, et kumbapidi me jätame.
RP mõtleb ja teeb ettepaneku: "Aga sa helista H.-K. H.-le ja küsi, kuidas tema selle lahendaks. H.-K.H-d ma isiklikult ei tunne ja loomingust lähtuvalt tunnen ka rohkem prosaistina. Aga tellitud on, teeme ära.
No vot, ja siis rääkis H.-K. minule järgmist - et daamide luule ja härrasmeeste luule on erinevad asjad. Ja et daamide luules on interpunktsioon õigustatum. Küsimärk? Hüüumärk! Kolm hüüumärki koos tireega !!!-
Aga et kui härrasmees ei suuda ilma nendeta luuletada, siis see nii hea ei ole, arutles H.-K. H. edasi...

*
Mul veel seisukohta ei ole. Aga ilmselt püsib see mul natuke aega meeles ja ma vaatan luules kirjavahemärke suurema huviga:).
Daamid ja härrad, kuidas teie luuletate? Millised on teie seisukohad soost lähtuva interpunktsiooni kohta?

reede, juuli 06, 2007

7 juhuslikku fakti minust

Teatepulk Jutalt ja Valgusekandjalt.

1. Kui te kingite mulle suure laadungi sitta, asun ma sealt lootusrikkalt oma hobust välja kaevama. Paadunud optimist siis.

2. Vabadust vajan nagu õhku. Ja rohkem kui leiba.

3. Tööle hakkasin 15-aastaselt, olles end eelnevalt 10 aastat vanemaks valetanud. Õpetasin eesti keelt. Ja senini meeldivad mulle nii eesti keel kui ka enda kohta valetamine. Näiteks räägin ma autostopil kohatud juhtidele enda kohta väljamõeldud legendi (töö nt). Ma lihtsalt ei viitsi viies järjestikuses autos enda kohta aru andes üht ja sama juttu rääkida.

4. Värvimata silmadega ma kodust ei lahku. Isegi mitte poodi või sodi prügimäele vedama. Käekott on lahutamatu aksessuaar. Ja terve hulk asju seal sees. Silmapliiats, huulepulk, poolik käsikiri… Isegi matkal on need kaasas.

5. Mulle meeldib raamatukogus käia ja kõikvõimalikke erinevaid raamatuid laenutada.

6. Mulle meeldivad tõekspidamised, asjad ja stiilid, mis on ajaproovile vastu pidanud. Liiga uued lahendused tekitavad skepsist. Vanamoodne naine, ütlevad mu moodsamad sõbratarid minu kohta.

7. Mulle meeldib istuda ja aega endast mööda lasta. Vahel ma kuulen ta samme või saba sahinat.

Delegeerimise on raske: ma ei tea, kes on endast juba kirjutanud ja kes mitte. Aga loen kõigi kohta huviga.

kolmapäev, juuli 04, 2007

7 aastat MEID

4. juulil 2000 kohtasin ma Katsi. Kuna me jäime street date´ist peale kokku, siis me loeme seda päeva n-ö alguse päevaks.

Ma oleksin pidanud teadma, et see nii läheb. Ma olin seda 1999. aasta jõulude ajal tarot´st lugenud... Aga ma ei mäletanud. Ja kui meelde tuli, siis ei uskunud.
Aga mul on pööraselt hea meel, et kõik läks nii, nagu läks.

Ma tahaks meist ja sellest, mis me koos teinud ja näinud ja õppinud oleme, pikalt-pikalt kirjutada. Aga ma ei tee seda. Sest kui ma öösel kirjutan, olen ma homme liiga unine.
Ja homme pole mul kardetavasti aega kirjutada... Homme on mu asendustöö selle nädala ainus pikk tööpäev, mis kestab umbes 10 tundi ja pärast tahaks koos midagi vahvat teha. Näiteks süüa:).
Võib-olla KUNAGI kirjutan pikemalt.

PS. Me mõtlesime endile laheda kingi välja. Aed! Lippidest. Kats ehitab ja mina värvin. Postid ja rõhtlatid on juba paigas.

pühapäev, juuli 01, 2007

Armsa E. sünnipäevapidu jõekäärus

Kõik algas sellest, et E. täna minu kodulähedases kirikus orelit mängis. Asutasin teda kuulama minema. Isegi kadunud vanatädi lauluraamatu panin käekotti - ma küll (kaine peaga vähemalt) ei laula ei kiriku- ega muidki laule, aga saagu lauluraamatki natuke tuult. Kui juba säherdune haruldane tee nagu kirikutee jalge all on.
Kats ja Kristofer leidsid, et nemad tahavad ka.
Nujah, esimese orelimängu ja laulu ja veidike jumalasõna saime ära kuulata, aga patukahetsuskoht ajas Kristoferi nutma.
Pagesime siis jooksujalu, et mitte inimestel pattude andeks saamist segada.
Pood, sai, natuke maitsvaid asju - ja kiriku taha jõekääru. Üle mitme päeva paistis päike ja pardid olid väljas...

Saate aru, see on sama jõgi, kus ma ise lapsena parte söötsin... Ei saa? Ma ise ka ei saa aru, kuidas ma ajaringiga tagasi sattusin. Täitsa kogemata... Absoluutselt kogemata.


Kui me Kristoferiga vette paterdama tahtsime minna, avastasime, et keegi on jõepõhja pudeleid katki loopinud.
Ja siis veetsime me imemõnusa jumalateenistuseaja, mõttes ikka armast E.-t õnnitledes - korjasime jõepõhja puhta(ma)ks.

Nii nende plaanidega on. Ei mingit kirikut, ei mingit sünnipäevalast:). Aga hää meel, et nende pärast välja sai mindud.

*
Õhtune üllatus ka - esimesed kurgid said valmis.