Õnneliku päeva õhtu

Eile hilislõunal paiku käisin linnas ringi, tegin bussi tulekuni aega parajaks. See ei olnud mõnus, tuul oli läbilõikav ja tänavad pruunikashallilt koledad. Ja tööd oli tehtud vähem kui vaja oleks (tunne, mitte tegelikkus, kui ma täna tagasi vaatan), aega aga aina kulunud. Siis meenus mulle üks aastatetagune märtsikuine hilislõunaaeg täpselt samas kohas, täpselt sama pruunikashalli tänavapildiga silmitsi. Ja täpselt sama nüri ja külmetava enesetundega. Ja täpselt sel ajal hakkas tol päeval kuskil eemal, minust sõltumatult ja mulle osaliselt või täiesti võõraste inimeste vahel hargnema rida sündmusi, mis mulle palju helget on toonud. Väga palju helget.
Nojah, ja siis tundus see eilne lõdisev hetk pruunikashallis linnamaastikus märksa soojem... Mõtlesin, et ju juhtub siis jälle varsti midagi head.
Juhtuski. Ma sain täna hommikul KOLM TUNDI üksi kodus olla. Seda juhtub nii harva ja just seetõttu on see alati nii pidulik. (Kui sageli juhtuks, oleks see trööstitu, eks ole?)
Kõigepealt lugesin pool tundi. Kaalusin imeväikese hetke kahe raamatu vahel - Parmasto "Seenevana seenelood" on pooleli ja Olga Tokartšuki (mugandus poola nimest) jutukogu, viimane LR. Valisin viimase, seda oli vähem lugeda. Ja - nagu tellitud! mul oli raamat pooleli nii, et esimese loo, mida lugema hakkasin, tegevus toimus kolmekuningapäeval. "Jeruusalemma vallutamine" oli see lugu ja minu jaoks tahtis öelda seda, et vahel tuleb teha ebamõistlikke asju lihtsalt selleks, et end seeläbi paremana tunda. Noh, et mina võin. Ja enda üle naerda, seejuures. Armsaim lugu sest raamatust oli "Autoriõhtu". Tonaalsus meeldis, tunded tulid tuttavad ette. Ja linnake, kus kõik toimus, oli Allenstein, praeguse nimega Olsztyn, mu lemmiklinnake Poolas.
Siis magasin poolteist tundi ja ärkasin õnneks viis minutit enne kella helisemist, nii et stressivaba päeva algus.
Ja siis oli mul veel üks imeline tund alles. Urbid täisvõimsusel mängima, aega rahulikult juukseid harjata, mediteerida ja tööasjad üle vaadata. KUI harva... Ja KUI hea...
Selliselt alanud päev saabki ainult hea olla.
Kui ma mõtlema hakkasin, et kellele selle hea hommiku eest tänulik olla, siis kronoloogiliselt - aitäh, Papa, Urbide plaadi eest; aitäh, Kats, selle plaadi (taas)ülesleidmise eest - suur peotäis mu lemmikplaate oli vahepeal koju ära kadunud ja aitäh, Hanno, selle suurepärase essee eest, mille ülelugemine mu tänase hommiku veel paremaks muutis.