Hüvasti, lapsepõlvetüdruk…

Uudis, mis teeb haiget südame kõige sügavamate soppideni… Väike armas lapsepõlvesõbratar on ÄRA läinud.
Igaveseks.
Ma olen seda sõna - igaveseks - elus palju kasutanud. Teadmata selle tähendust.

… Me kasvasime ühesuguses keskkonnas: armsad emad, humanitaarsed tädid, eesti- ja saksakeelsed muinasjutud, ilusad pildid…
Võiks vist öelda, et me olime sõbrannad. Igatahes pidin ma Sinuga “ilusti mängima” – mida iganes see siis tähendas.
Sina olid noorem. Väiksem. Hapram.
Mina pidin Sind “hoidma”. Ses mõttes, et ilusti mängima.
Ju me vist mängisime. Ilusti.

Sa olid väga hea laps. Palju parem kui mina.

Kui teismeiga mühinal peale tungis, lendasin ma elu tõmbetuultes minema.
Need mu uued mängud ei olnud enam eriti “ilusad” ja nii ei tulnud ma kunagi (k.u.n.a.g.i. K.U.N.A.G.I.) selle peale, et Sind taas endaga koos mängima kutsuma.

Mul olid hoopis teised sõbrad. Sellised, keda head emad oma lastele ei valiks. Kui neilt küsitaks. Ma ei küsinud, vaid läksin ja mängisin oma uute sõpradega uusi mänge.

Sina jäid lapsepõlve. Nukukleitide ja muinasjuttude juurde.

See on midagi, mida ma endale praegu andeks anda ei suuda. Ma olen nii palju “häid tüdrukuid” ära rikkunud – miks ei vedanud ma Sind unelmate sõjatandrile haavu saama?
Miks ei kutsunud ma Sind joomapidudele, kahtlaste kuttidega lõbutsema või veel kahtlasemate tüdrukutega elu avastama?

Miks ma unustasin oma väikese mängukaaslase? Nagu oleksin mina ainukesena suureks kasvanud?

Ma ei tea, mis Sinuga juhtus. Ma võin püüda vihjetest pilti luua, aga see on minu pitseriga pilt. Mida Sina tundsid, ei saa ma kunagi teada.

… Ma ei tea veel, kas ma tulen Su matusele. Kui ma tulen, püüan olla Sinu auks “hea tüdruk” ja “mängida ilusti”.
Mitte karjuda üle saali – “Miks, kurat, miks küll?”

Mul ei ole selleks õigust.
Ma oleksin pidanud seda karjuma Sulle siis, kui Sa elus olid.
Andeks paluda on hilja.

Mineviku peegel

ÜHEKS PÕGUSAKS HETKEKS nägin tosinkonna aasta tagust ennast ühes suhtluses peegeldumas.

Ma olen, muide, alati arvanud, et ma pole kuigi palju muutunud.
See arvamus läks nüüd ümberhindamisele.

Pikkade juuste asemel oli siilisoeng, kui välisest rääkida. Ehted, jah, neid rippus ja põimus siis hulga rohkem kui praegu. Noorem, saledam, ilusam… Madalama enesehinnanguga ja sügavamate varjudega silmade all.

Ma olin hüsteerilisem ja sõltuvam. Ma suitsetasin. Ja alkoholi läks hulga rohkem. Ma armusin esimesest pilgust ja tüdisin mõne järgneva pilgu jooksul.

Ma hoidusin ratsionaalsetest põhjendustest. Ma luuletasin.
Filosoofia oli teaduste teadus ja olemise põhjendus.

Mul oli kodu küll olemas, kuid ma elasin stiilis “kus õhtu, seal öömaja”. Ja üleüldse – milleks minna öösel kõrtsist koju, kui võib minna tööle? Hommikul peaks sinna ju niikuinii minema:). Palju parem on vastu hommikut töö valmis teha ja siis koju magama minna. Ma töötasin öösiti ja naasin kontorisse hilisem pärastlõunal.

“… noateral tundsin tantsivat end rada/ ja sala nautisin nii riskinõudvat mängu…” kui lemmikluuletaja sõnu kasutada.

Mul polnud ainsatki lemmiklooma. Isegi hiired ei tahtnud minu külmkapi alla elama tulla… Küllap prognoosisid näljaohtu.

Ma olin väga sõpruskondlik ja väga üksildane korraga.

Ja mis sellest alles on? Galaktikas hääletaja sisetunne ja natuke lemmikmuusikat.

... JA AEG EI PEATU EGA PÖÖRDU...

Ainult tõusta ja minna

Mõnikord on vaja mitte mõelda sellest, mida PEAB. Teha lihtsalt seda, mida TAHAKS.
Ja alati ei pea see TAHAKS tähendama vanni või voodisse lugema minemist, ehkki minu puhul kipub see päris sageli just seda tähendama.

Tükk aega olin seedinud, et TAHAKS minna Dalí näitusele Soome, WeeGeesse. Ma ei oskagi öelda, miks mulle Dalí nii väga meeldib…
Võib-olla on mul samasugused unenäod nagu tema loomingust peegeldub…?

Aga Vermeer, võiks siinkohal küsida? Kelle maalide pärast ma Leningradi olen hääletanud… Või Goya, kelle maalide eest ma Prados kuidagi tulema ei saanud. Eestiski on selliseid, kelle piltide eest ära ei saa. Lausa hää, et mul vähe raha on – kui ma maale samamoodi kokku jahiks nagu raamatuid ja muusikat, oleks varsti veel suuremat maja tarvis:).

Miks jätab osa kunsti külma ja tühja tunde ja osa tekitab lausa haiget tegeva vaimustuse? Ei tea. Ei ole kunagi teadnud.
Kunagi ammu-ammu olen ma mõelnud lausa kunstiajalugu õppima minna, aga mulle tundus, et ERKI vaim võiks mulle meeldida oluliselt rohkem kui mina talle. No ütleme nii, et kui ma oleks kunstielus tegija, mitte pelgalt imetleja, siis ma oleksin galerist. Mitte kunstnik ega kunstikriitik vaid galeriipidaja. Administraator, müüginaine, sekeldaja…

*
Dalí näitus oli täpselt nii hea, nagu ma lootnud olin. Tekitas selle “ma-ei-usu-et-ma-olengi-siin-selle-kõige-sees” tunde. Irreaalse, maailma natuke kõikuma võtva tunde. Nagu seda on ka armumine. Või adrenaliinitõus.
Tuleb harva ette, aga maitseb suurepäraselt.

Kogu ülejäänud Espoo näitusekeskus oli ka väga hea. Mõtlesin, et kirjutan punkthaaval lahti, et mis ja kus, et siis jääb ilusti meelde.
Aga Stepiloom on selle juba piisava põhjalikkusega kirja pannud, nii et ma lähetan talle ühe sõbraliku tänumõtte ja panen lingi siia.

Ja aitäh, sõbrad, kes te tulite kaasa mõttega, et - lähme.

Andestamine või kättemaks?

Algas see mõttekäik minu jaoks Tiiu blogis olnud arutelust, edasi tõi meelde igasuguseid nähtud-kuuldud-kirjutatud teemasid…
Ehkki ma naudiksin viimaste lahti kirjutamist, enese jaoks selgeks analüüsimist, ei tee ma seda. Esiteks võtaks see hullult aega, teiseks ei tahaks ega tohiks ma sellest blogida – selliste teemade taga kipub olema hulgakaupa saladusi, suurem osa neist võõrad. Jäägu need. Kui suudan, kirjutan kuskile mujale ja n-ö ametliku avaldamise jaoks, siis on nii sisemine tsensuur kui ka minuväline toimetamise tase kõrgem.

Kõige skemaatilisemalt jagunevad suhtumised andestamise ja kättemaksu kohta kaheks.

Andestuse pooldajad argumenteerivad vägivalla eitamisega – kättemaks ei lahenda olukorda. Aga mis lahendab, jääb natuke lahtiseks. Andestamine lahendab olukorra andestaja enda jaoks – tema otsus on tehtud, suhtumine paigas ja hing seetõttu natukene kergem. Kuri, olgugi et andestuse saanud kuri, jääb edasi tegutsema, saatjaks andestaja õrn lootus, et andestuse energia kurja peatab.
On vist umbes nii?

Kättemaksu pooldajad kasutavad argumendina kurja peatamist. Et saab oma karistuse (saab kõrvaldatud või likvideeritud) ja seega rohkem kurja ei tee. Ma pean tunnistama, et see kõlab mulle vähemalt osade kuritegude puhul päris turvaliselt. Ainult et nii omakohus kui ka kroonukohus (see meie kolmeastmeline) võivad eksida. Ja toota seega uut kurja, uut valu, uut masendust ja kibedust. Miinusena näen ma ka seda, et ühest kõrvaldatust või likvideeritust jääb maha terve hulk neid, kes selle kõrvaldamise või likvideerimise tõttu haiget saavad. Ja kelle haiget saamine võib genereerida uut kurja. Suitsiidide statistika järgi teeb üks enesetapp haiget umbes kümnele inimesele, pole vist põhjust arvata, et mainitud “kõrvaldamine või likvideerimine” peaks vähemaid puudutama.

Et mis ma ise arvan? Ei tea. Kui teaks, hõikaks kõva häälega välja ja annaks ise endale Nobeli. (Või tüki kooki.) Mõlemas mainitud suhtumises on minu meelest ületamatuid miinuseid.

Lugesin eile ühe kirikumehe kirja, kes rõhutas, et vägivallateo toimumise järel on kõige olulisem toetada ohvreid. Sellega olen ma küll väga nõus – aga pealkirjas esitatud küsimusele see minu jaoks ei vasta.

Hea turvaline on mõelda psühholoogia (või ka astroloogia)sõnastuses ja sedastada olukord metatasandilt a la SEE ON NII või SIIS OLI NII.

Aga seegi tundub petlik. Nagu andestaja eneserahu.

Mis on kriilise massi piiriks, kus mõtlemine lisaks enese hingerahule maailma muudab? Ramloffi meenutades – mitut koopas elavat erakut on vaja, et vägivald väheneks näiteks poole jagu?

Väga lihtsad asjad

Ammuks see oli, kui sai istutud verandal ja puhastatud kirsse. Kokkuleppega, et süüa võib nii palju, kui kõhtu mahub ja ülejäänutest tuleb moos.
Olin turult vedanud nii palju kirsse kui korraga kanda jaksasin - minu kirsipuud on veel istutamata.
Ja nüüd on lumi maas ning kirsimoos maitseb täpselt nii hea, nagu suvel mõeldud sai.

*

EILE kadus mõnekümneks minutiks elekter. See on hea test, saamaks teada, kas ja kuipalju oled oma kodus kodunenud - kui kerge on valguseta liikuda.
Minul on väga kerge. Süüa teha, lauda katta, panipaigast midagi tuua, maitsestada...
Vanaemagi kõlas pimeduses umbes 15 aastat nooremana...

*

"Millest sa unistad?" küsis üks mu sõbratar. Jäin vastuse võlgu - ei unistagi nagu eriti. Kõik on niigi hea. Veidi-veidi ma muidugi unistan ka...
... tütrest meie peres, Kristoferi väikesest õest... kellele vanaema ema nimi kaasa anda, et see üle ei jääks...
... loodusturismi paigast Lõuna-Eestis...
... ja üle kõige sellest, et mu armsad terved oleks. Füüsiliselt, vaimselt, emotsionaalselt - et nende silmad säraks ja uned oleksid rahulikud ja suud naerused.

Pole just palju... Ja ometi on seda terve ilmatäis.

Need armsad ja hirmsad jutud

“Et sa vanaemaga jälle neid hirmsaid surmajutte ei aja…” ohkas ema, kui vanaema mulle külla tuli.

Jah, millegipärast satun ma nende inimestega, kellest ma tõsiselt hoolin, tihti n-ö tabuteemadel rääkima. Jutud sujuvad kergelt, mõnusalt ja helgelt, raasuke naljagi vahest sees. Räägitud saab kõik – neist, kes läinud ja neist, kes veel siin. Neist, kes õelad ja neist, kes lahked. Ebakonventsionaalsed teod ja mõtted niikuinii, vahel tuleb ju neidki tuulutada.

Ehkki ka mulle meeldib väline kenadus, on siiski olulisem, mis koore all peidus on. Ja alles siis, kui seal on rahu – kui kõik need hirmsad jutud on läbi lobisedes armsateks juttudeks saanud – alles siis saab vaadata, et – tõepoolest, rohkem rõhku välisele kenadusele.

Seekord me ei olegi vanaemaga surmast rääkinud. Kõik on ammu räägitud, ammu selge. Kui ühtegi valu ei ole, siis ongi hea olla.

Osa mu mõtetest on nendega, kes läinud. Aga nad on nagunii koguaeg siin, vähemalt fotodena. Kersti mu vasaku õla taga aknalaual, vanatädi printeri taga. Seega ei unusta ma neid nagunii ühekski päevaks, ka mitte kõige kiiremateks. Meelespidamine ei tähenda, et ma neid lahti poleks lasknud. Mõlema puhul on mul see tunne meeles - et nüüd on see läbi, nad on siit läinud. Mul on mu mälestused, aga mitte enam inimest. Mõlema puhul võttis see mõne kuu, nii et pisut rohkem kui klassikaliseks peetud 40 päeva.

… Kui nad elus olid, rääkisid nad mulle vahel noist “keelatud asjadest” – sellest, mida nad siin- ja sealpoolsest asjast arvavad. Ja need olid kenad tunnid… Nii vanatädi kui Kersti armastasid vahest klaasikese võtta ja nii me siis filosofeerisime, nagu vanad naised muiste:). Ma olin 17, kui vanatädi suri, nii et ma olen juba õige kaua noid “vana-naiste-jutte” saanud ajada;).
Kellele mina ükskord oma jutud räägin ja saladused usaldan, seda ma veel ei tea. Küllap see selgub siis, kui seda vaja läheb. Praegu tundub hiiglama võimatu, et Kristofer on ükskord pikk sirge mees, meelekohtades natuke halli… Võimatu!!! Aga ilmselt nii see kord on.
Muide, kui Kristofer sündis, siis üks mu esimesi mõtteid oli talle otsa vaadates, et “ma näen nüüd ära, mis nägu sa päris vanana oled, sest siis ma seda enam ei näe”.

Ma olen mõelnud, et kui inimesi armastada, siis ei ole ükski jutt vale, mida nendega rääkida… Ring on see, mida mööda me liigume. Või siis ellips või spiraal või midagi taolist, aga igatahes kurviline ja ümar.
Üks ots ühel pool piiri, teine ots teisel pool.
Siit tullakse, sinna minnakse… See, et see meid kõiki puudutab, teeb vahel natuke haiget. Ja vahel tundub nii ilus ja loomulik nagu lainete loksumine või möödalendav udusulg.

Pole ju hirmus?

väga kiire sügis

Kiri virtuaalsõpradele!

Mu head. Minu vahepealne vaikimine on tingitud sellest, et ma püüan enne hakkama saada tööülesannetega ja alles siis kirjutan siia - endale ja Teile.
Ma loen Teid.

Ma tahaksin õhtul kirjutada hingedeajast, aga ma ei ole kuigi kindel, et ma seda teen.
Aga ma mõtlen Teist.