Vastuoluliste tunnetega päev

TÄNA on olnud vastuoluline päev. Ühest küljest suurepärane: ma kirjutasin paar artiklit, mida ise julge neljaga hindaksin - ja mõlema kirjutamisele eelnesid mõned mõnusad kohtumised ja/või telefonivestlused. Head teemad, soojad ja siirad rääkijad. Ja ausad katsed minu poolt kõike sama soojalt edasi anda.
TEISALT olen hirmus kurb. Vaatasin vahepeal uudiseid ja nägin homoabielude teemat. Puudutab mindki st abielluksin meeleldi, kui see võimalus oleks. Kui ei ole, ei juhtu ka midagi hullu, armastus seadustest ei sõltu ja kui saatusel on mingeid hulle lööke varuks, leiaksid need mu ilmselt üles ka siis, kui kõik mu paberid-lepingud parimas korras oleks. (Ja nad ei ole. Ei ole kunagi olnud. Ma lihtsalt ei oska elu sedalaadi poolt korras hoida. Võib-olla on saatus mulle kompensatsiooniks päris hea õnne andnud... Nagu grusiinidele maajagamisloos...)
Kurvaks tegi see vihkamise laine, mis kommentaaridest vastu uhkas. Anonüümne, kalk, hävitav. Õudne just oma määratlematuses, nagu tunglev rahvamass, kes kuhugi - millegi eest, millegi järele - trügides on võimeline vastuvoolu mineja jalge alla tallama.
Merlis Nõgene banaaniahvi blogi näiteks ei häiri põrmugi. See on tema virtuaalne kodu, ta kutsub sinna neid, keda tahab ja jagab nendega oma seisukohti. Muide, täiesti kohatu ja rumal mõttekäik ilmselt, aga ma lõbustasin end tükk aega mõttega, et äkki on M.N. näiteks Lisettest sisse võetud ja provotseerib meelega:).
Ah jah, Lisette, aitäh kahtlemata diskussiooni tekitamise eest.
Võib-olla on blogimine hea mõte - nende mõne rea kirjutamine hajutas hirmu selle määratlematu rahvamassi vihkamise ees.
On vist aeg kutsuda oma virtuaalkoju esimene külaline. Saadan Epule lingi. Tere tulemast!