Mida nägemata ei saa

"Patenteerin" sõprade ringis ära ühe hea ravivõtte - millega aidata inimest, kelle nägemine mingil põhjusel on raskendatud? Õige vastus - tuleb ette sööta võimalikult palju sellist, mida ta kangesti TAHAB näha. Nii mõnda aega järjest ja intensiivselt, siis anda puhkepaus ja siis uus tsükkel.
Taust - Kristoferil on silmapõletik. Silmad ajavad rähma ja nende puhastamine on silmade omanikule ebameeldiv. Et see toiming natukenegi õnnestuks, läheb vaja piltidega raamatuid. Eile tõdesin, et "Punane raamat" ja "Eesti linnuatlas" on väga head. Esimene on nagu aardelaegas - lappa kust lappad, ikka on ilusaid pilte ja teine on preemia ära puhastatud silmade eest- seal on mustvalged pildid. Väga head mustvalged pildid ja väga niru tekstikujundus, nimelt on liikide eesti- ja ladinakeelsed nimed helekollane valgel. Aga lugemisega me veel ei tegele.
Mõtlesin, et kui ma ise mingil põhjusel mõnda aega nägemisraskustes olen, siis mida ma näha tahaks. Kevadel uusi taimi muidugi, aga talvel ja tubastes tingimustes tekkis igatsus Rita maalide järele:).
Täna on meil vahva raamat "Loomalapsed".
Kui lugemiselamustest veel rääkida, siis meie õhtujutt on Veera Tšaplina "Minu neljajalgsed sõbrad" - südamlikud lood Moskva Zoopargist ja ühiskorteris metsloomapoegade kasvatamisest eelmise sajandi keskel. Armsad praegugi.
Ise pole ma kuigi palju lugeda jõudnud. "Da Vinci kood" oli viimane. Aitäh ema, nii arukaid krimkasid on vähe:))). Ja enne seda Undi "Vend Antigone, ema Oidipus", mis oli täpselt nii Spiel kui ma ette arvasin. Lugema hakanult igatahes enne käest ära ei pannud.
Täna tõi postiljon uue LRi: Antti Tuuri "Kuidas ma kirjutasin romaani" - aga seda ei loe ma enne kui millalgi õhtul. Olgu siis täna või mõnel muul.
Ah jah, väga hea elamus on ka Raivo Raave veel ilmumata esseekogumik, mida ma olen toimetanud ja nüüd korrektuuri loen. Mõneti on mul kahju, et ma selle kirjastaja ei ole, mõneti on ainult toimetaja olla väga vabastav - mõtlen ainult tekstist.