Kodumamma unistused

Ma olen haige lapsega kodus istumisest tüdinud. Haige laps on minuga kodus istumisest sama tüdinud. Kusjuures - me ei ole tüdinud ei teineteisest ega kodust, vaid teadmisest, et me ei tohi õue minna. Noh, mina ju õhtul salaja võiksin, aga see poleks Kristoferi suhtes aus. Meie suurepärane kelk, mille Kristoferi vanaisa restaureeris ja mis näeb arhailine välja, aga libiseb kaasaegselt, seisab esikus ja me ei kelguta ega midagi. Võitlen kiusatusega kelk tuppa tuua, et tal esikus külm ja igav poleks, aga see oleks vist põrandavärvi viimane vaatus ja ma ei saa talvel hakata põrandat üle värvima.
Ja mina olen tüdinud sellest, et Kristoferile meeldib telekat vaadata - seebiseriaalid EI OLE väikese poisi vaatemängud!
Nii ma siis lihtsalt jutustan talle oma unistusi ja tema ütleb armsalt naeratades jah. Jah, me ujume mõne aasta pärast Vilsandilt Vaikadele. Päike peakohal, lained loksumas ja merelinnud üllatusest lärmamas. Vilsandilt Vaikadele on kerge (kilomeetri tuuris), La Manche´i ujudes ületamist (40 km) ei söandaks ma ilma pika eeltrennita ette võtta. Üle kümne pole ma kunagi järjest ujunud.
Teine, palju lähem unistus on rappa minek. Talvisesse, jäätunud rappa. Kristofer pole kunagi käinud, mina käisin kunagi kooliajal. Soomaa viiendat aastaaega käisime vaatamas Kristoferi esimesel aastal, aga sellest ei mäleta tema ilmselt midagi peale auto õõtsumise ja piimapudeli luti. Mina mäletan tuledeni vees olnud politseiautot, (Kats sai sellest veel flash-foto), mööda teid voolavaid vesi ja jääminekut Navesti jõel. See hääl, jää laul, see oli võimas. Ja suurte jäätükkide liikumine samuti - lummav vaatepilt. Seisime Catiga (terv!) Riisa raba serval suurte kuuskede all. Seisime üsna kaua, sest sealt lihtsalt ei saanud ära tulla, ei saanud sellest häälest kaugemale minna ega pilku jäätükkide mängult lahti.
No vot. Aga nüüd on Kristofer juba nii suur poiss, üle kahe aasta vana, et väike jääjalutuskäik oleks mõnus. "Jah," ütleb ta ise ja naeratab toasolekutüdimusnaeratust - verbaalne suhtlus jääb tal miimilisele veel kõvasti alla.
Selle köha peale, mida ma öösel kuulsin, me muidugi rappa luusima ei lähe. Ja nädalavahetusel ilmselt ka mitte. Aga võib-olla nädala pärast??? Termosega soe jook kaasa ja...?