Vaikne võõranduja

Õige mitu päeva pole ma peale Katsi ja Kristoferi ühtegi inimest näinud. Sellest kaugusest tundub inimestega suhtlemine päris ahvatlev. Täna oleksin äärepealt postiljoni kohvile kutsunud:).
Selliseid perioode tuleb mul ikka aeg-ajalt ette - tasapisi hakab tunduma, et inimesed on kiri ekraanil. Paberi peal liiguvad ju peamiselt arved.
Omamoodi sobib see kookonis elamine mulle päris hästi, vastukaaluks aastatele, kus ma peaaegu ainult suhtlesin. Vahel on veidike võõrandunud tunne. Näiteks täna hommikul, kui peeglisse vaatasin... Viga oli kas vaatamine või siis see, et tükk aega polnud vaadanud... See on see, kui identifitseeruda enese jaoks hääle või kirjaliku tekstina. Ja uskuda, et kodustele ei lähe mu väljanägemine korda.
Aga teisalt, mis mul siin viga on. Täna sain kätte poole oma vanaema sünnipäevakingist, suure meditsiinisõnastiku. Olin seda üle aasta piielnud, et kas raatsin või mitte. Kingitusena aga on see lausa suurepärane. Kats sai - samuti minu vanaemalt - "Siriuse saladused", nii et jälle on lugemisjärg ees. Anti Tuurit püüdsin eile lugeda, aga uni tuli enne peale. Olen hakanud õhtuti ära vajuma, need ajad, mil kella kahe-kolme paiku öösel suurepärased mõtted tulid, on möödas. Ehk tulevad kunagi tagasi - mulle tegelikult meeldivad ööd päevadest rohkem. Ma olen öiti rohkem mina ise - ja mis me järeldame minu kohta nüüd, kus ma öise iseendaga väga harva kohtun?