Miljon väikest budat

Budistlikes õpetustes viidatakse sellele, et kes oskab küsida, leiab alati vastuse. Üks asi, mida ma enda puhul ilmselt kiita võin, on see, et enamasti saan ma vastuse. Varem kukkusid raamatud riiulist alla - õige kohaga lahti - aina enam aga leian vastajaid ka inimeste hulgast.
Küsisin täna eneselt, kas ma peaksin olema puhvriks, kui mõned inimesed, kellega ma tihedalt seotud olen, omavahel tülitsevad. Üksjagu õigust mõlemal - ja suhtlusstiil kannatab, no, leebet kriitikat ehk kuidagimoodi. Ja mina püüan seal vahel kuidagi... manipuleerida... topsutada... kena olla... solvunut mängida... Kuidas kunagi. (Õnneks mitte hulluks ajavalt tihti.) Täna mõtlesin korra, et astun vahelt ära. Käidagu kus kurat ja tuldagu sealt selge silmavaatega tagasi. Mina lähen ÄRA. Näiteks Ave juurde. (Seda tahan ma niikuinii teha, kui Ave mind vastu võtab.)
Ja ma olin selle enda jaoks üsna selgeks mõelnud, ainult ma ei teadnud, kas see on õige mõte.
Õhtul hilja tegin intervjuud. Elluga. Otsustamistest ja otsustamisviisidest ja pere-elust ja grupitööst ja koostööst jne.
Ma ei küsinud midagi isiklikku. Aga ta kordas mulle jutu sees üle - ja mitu korda üle - et igas grupis, kus on erineva otsustus- ja tajumisviisiga inimesed, peab olema keegi, kes tasakaalustab. Ja grupis, kus tajutakse ühtmoodi, on seda tasakaalustajat samapalju vaja.
Refrään - tasakaalustajat on vaja. Ma siis ei lähe Ave juurde? Kena, et ma talle veel helistanud ei olnud...

Ja nüüd, kui ma koju jõudsin, helises telefon. Mitte keegi ei helista mulle hilisõhtul. Peale Ave. Sai presidendilt ordeni. Ma saan alles nüüd aru, mil meie kõne ammu läbi, kui hea meel mul selle üle on.

Uhh, ja mina hakkasin Avele sogama, et tead, ma tükk aega mõelnud Sulle helistada jne. Ave teatas selle peale, et eks Sa siis helista hommikul. Eks ma siis helistan:)