Koduse botaanika-aia lugu

Ristikuninga roosisületäis ei olegi selle talve suurim botaaniline üllatus!
Mida arvaksite teie, kui sõber küsiks, kas võib neli-viis lillepotti hoiule tuua. Mina arvasin, et sõpra oleks tore näha ja et toogu aga. Olin veidi mures vaid sellepärast, et köögis ma praegu lilli hoida ei saa (ei suuda ööseks soojust tagada ja jäin kardetavasti sellepärast mitmest kenast lillest ilma) ja kõik, mis on või juurde tuleb, peab tuppa ära mahtuma.
Nojah, sõber Juhan arvas, et tema ikka mind oma lillede hoidjaks tahab. Kena, mina arvasin, et tulgu siis külla ja toogu oma lilled kaasa.
Ta ei tulnud. Ta saatis Riketsi veoauto (sic!) !!!!!!!
Lastiks 2 meetrit 80 cm monstera koos spetsiaalse rõhtpuuga, mis taimele toetuskohta pakub. + 1.86 kõrgusega kummipuu (pikaks soolikaks veninud, vajaks ümberistutust ja kärpimist). + 1,5 meetrit sammaskaktust. + potitäis kallasid + havisaba + vahalill + jõulukaktus + väga õnnetus seisus juudihabemeniruke + suur tups-rohtliilia.
Ehh, ja ega mul enne tedagi lilli vähe olnud, kaks laia aknalaua täit toas + need õnnetukesed, kes nutu ja hala perioodil köögis jäässe läksid ja keda ma enne ei raatsi välja visata, kui ma olen täiesti kindel, et ma sealt mõnda osa elule ei suuda äratada.

Tegelikult mulle meeldib, kui on palju rohelust. Mu vanatädi kasvatas palju-palju lilli (kallad, liiliad, amarüllised olid ta lemmikud), aga kui vanatädi ära suri, ei osanud ma tema lilli hoida ja need läksid oma perenaisele järele. Võib-olla nad tahtsidki minna, olen mingit teooriat lugenud, et toataimed on ühe inimese omad ja ei pruugi selle inimese surma järel enam kasvada.
Järgmised kaheksa aastat polnud mul ühtegi lille. Kui Kats minu ellu tuli, kinkis Dolorez meile diffenbahhia, kommentaariga, et näis, kas teil jääb lill ellu. Et kui jääb, siis on meil lootust tulevikus ka kodulooma või isegi lapsega hakkama saada. (D ise suudab luuavarrele õied külge kasvatada, on edukas koerakasvataja ja samas on kehvapoolne inimsuhete hoidja.)
Diffenbahhia jäi ellu ja asus kosuma. Kuni me kassi võtsime ja kass selle ladvaga õhusõite harrastas, umbes nagu väike Indrek "Tõe ja õiguse" esimeses osas karjas käies. Diffenbahhia läks katki ja kass sõi pool ära. Kassiga ei juhtunud midagi, Kats põletas riismeid kokku korjates villid käte peale.
Edasi tuli koer, siis kolisime me maale. Siis tuli Kristofer. Ja umbes samal ajal kinkis vanaema mulle sidrunipuu taimekese, ise seemnest kasvatas. Ma olin selle pärast üsna närvis - vanaema on üks mu elu kolmest Väga Tähtsast Naisest ja ma ei oleks ühelgi juhul tahtnud, et lill välja sureb. Kirjutasin lausa märkmikusse, et kasta lille - ja unustasin sinna vaadata.
Igatahes kasvas pisike taim kenaks puukeseks ja on senimaani alles.
Ülemöödunud suvel, kui perega Leedumaal käisime, ostsin Palanga turult ühelt sümpaatselt Leedu vanamehelt nelja liti eest aaloe. Et kui peres on laps, olgu ka aaloe, köharohi ja põletusteleevendaja. Elab ka kenasti.
Havisaba viskas mu naabrinaine välja. Et olla paha lill, võtvat mehe potentsi vähemaks. Võtsin teise endale. Havisaba, mitte mehe. (Langes külma ohvriks, kevadel saan aru, kas jääb jupike ellu.)
Möödunud suvel läksime Katsiga ükskord jubedalt riidu ja siis kui Kats mulle roose tahtis tuua, arvasin mina, et ostame parem mõned potililled. Olime just vanast toast uude kolinud, ruumi tundus palju olevat ja ma tahtsin kardinateta aknaid (olen kaarakende järgi arust ära!), ning mõnda lille varjuks aknalauale. Valisime ühe laia- ja ühe kitsalehise draakonipuu ja kummipuu. Kõik on tublid ja terved. Vanaema on vahepeal veel mõnest seemnest sidrunipuu alge kasvatanud. Need kasvavad ka - tasapisi. Pean nad lahku istutama, praegu aga pole selleks hea aeg.
Siis tuli Kersti juulis meile haige olema ja tema kodust öösärki tooma minnes avastasin, et tema lilled on kuumarabanduses. Tõin siia, panin vanni ja turgutasin üles. Ainult lilled, Kerstit paraku mitte. Tema ahvileivapuu on mul elus ja korras, üks määramata taim ka. Pidasin seda algul kaktuseks, Kersti aknal oli ogadega roots, aga minu juures ajas "roots" laiad lehed külge. Tema vahalill läks mul kardetavasti külmaga välja, paremal juhul kasvatan viimasest jupist uue.
Paar kummalist lille leidsin Kersti korterit tema surma järel tühjaks kolides tema maja prügikasti kõrvalt, nendest ma ka ei tea, mis saab.
Ja Kersti kontorist tulid tema kaktused ja üks laialeheline. Viimane elab hästi, isegi toredasti, kaktuste koha pealt ma enne kevadet sõna võtta ei julge. Üks viigikaktus suri igatahes välja, pisikestest loodan mõned elule saada.

Nii et ega ma eriti osav lillekasvataja ei ole, ämber ja õnnestumine vaheldumisi. Aga tuba on sõna otseses mõttes rohelist kuma täis. Kui mu esimene reaktsioon oli eile, et "ma sellele Juhanile veel ütlen", siis praegu on kõik lilled koha leidnud. Kõik peale Juhani kummipuu hea koha.

Üks nali veel. Kui see laadung eile kohale jõudis, olin nii jahmunud, et helistasin oma isale. Tal ka monstera, ehkki mitte parimas korras. Paps pidas mulle pika loengu monstera paljundamisest. Ja kui ta kõne ära lõpetas, jäi mul vaid ohata, et tegelikult polnud mu mure teps mitte see, et mul monsterat liiga VÄHE oleks.