Ristikuninga külaskäik

Minust vasakul on aknalaual vapustav vaasitäis roose.
Niisiis. Üleeile. Taevas oli ligi maad ja ma olin väga uimane. Ja väga kurb – nende naftareostuse ohvriks langenud lindude pärast. Tegin midagi, olin kuidagi. Ei tahtnud vaadata peeglisse, ei enese ümber. Halb, tuim, igav…
Ristikuningas astus ootamatult sisse. Ilmselt kindla teadmisega, et need, kes on alati kasvõi natuke oodatud, ei tule kunagi päris ootamatult.
Isegi kui see, kes võib-olla enese teadmata natuke ootab, on segamini toas ja soojas dressis, on see iseenesest ju lahe, kui uksele koputatakse ja sületäis ülemeetriseid roose tuuakse. Sellised… Romantilise filmi tüüpi roosid, sügavpunased, mõõdetult ühe pikkusega jne. Väga ebaminulikult glamuurne sülem.

Ristikuningast veel mõni sõna. Ta on mu elus olnud vist juba kümme aastat. Kogu aeg olemas. Valdav osa ajast EEMAL. Vahel harva ta helistab, siis me räägime kõik maailma asjad ära. Ükskord ta ütles, et aitab mind alati, kui mul mingi jama on. Kui ma kunagi hiljem sobivat jama otsisin, sain aru, et sellist jama ei olegi, mida kõrvalt ära saaks lahendada. See oli päris hea kogemus. Võib-olla see on suurem abi, kui ta aimatagi oskaks.

Kohtumised on alati ilusad. Isegi kui kohtumiste kohad seda üldse mitte ei ole. Ja millegipärast suitsetan ma alati ta suitsud ära. Mina, mittesuitsetaja:).