Tekst nagu tee ja moos

Olen loid. Olen rändur oma südames.

Kiired on olnud mu viimased päevad. Kiire olen ka ise olnud nende päevade sees. Ja kõiges selles tempos ja sündmustes on olnud ka mingi teine plaan. Kõrvaltvaataja oma. Saalis istuja oma. Selle oma, kes mudib käes lillevarsi ja püüab otsustada, kes, kes on see näitleja, kellele kohanäitaja-tädiga lilli saata.
Ja et kas etendus on romantika või horror, komöödia või tragöödia.

Vahepeal juhtunust.
MEES, KELLE AEGA MA VÄÄRTUSTAN, on lõpuks tabatud. Intervjuu on korda tehtud ja üle antud. Mõnulen ajutises rahulolus, et see tuli päris hea lugu. Tõrjudes mõtet, et äkki oleks võinud veel parem olla. (Ma püüan õppida rahulolu töödega, millesse olen tundide kaupa ennast pannud ja mille tegemisel olen püüdnud anda endast parima. Ja eirata mõtteid, et äkki polnud mu “parim” selle olukorra jaoks piisavalt hea.)
AVANTÜÜR, millesse sattusin, kujunes hoopis-hoopis teistsuguseks kui mõelnud olin. Õnnelikuks ja hellaks. Umbes sama hellaks nagu seda on Tagore luuletused. Justkui oleks avanenud üks aken, millest ma plaanitud sisse vaatamise asemel vaikselt läbi astusin. Ja mõnda aega hiljem sama vaikselt välja. Teades, et miski, mida ma olen näinud või tundnud, ei lähe kunagi päriselt kaotsi. Vähemalt mitte enne, kui ma läinud olen.
Tegin Tagore “Aedniku” lahti ja lugesin. Paremini ja täpsemalt ei saagi öelda.
LEHT, MIDA MA TOIMETAN, sai kokku ja valmis. Siia võiks vist copy-peistida üle-eelmise lõigu tunded.
RAAMAT, MIS MULLE RÕÕMU VALMISTAS, sai esitletud. Rõõmsa seltskonnaga Pärnu jõel lõket tehes ja “Viiendas Villemis” õlut juues. Jõelõke oli minu elus küll esmakordne kogemus ja see üritus oli mu esimene lõkkevärk mitme talve peale.

Pudemed elust saavad lõikhaaval tekstiks. Nagu pudemed suvest saavad vahel teeks ja vahel moosiks. Tee ja moos ei anna edasi suve soojust ja helgust ja lõhnu ja maitseid. Aga ilma tee ja moosita oleks suvi veel kaugemal. Tekst ei anna edasi elu soojust ja külmust, helgust ja süngust… Lõhnadest ja maitsetest rääkimata. Ja ometi säilitab tekst midagi, millest kõik eelloetletu mõnel hetkel jälle välja imbub.
Sellepärast ma kirjutangi.