Hiir-kuripatt jm

Ilmselt on mu köögis tegu pesuehtsa organiseeritud kuritegevusega: selja keerad, on bande kohal. Ja mis ripakil, see - jooksuga! - ära.
Täna pani vargakari pihta neli keedetud kartulit. Tõsi, ma leidsin nende peidiku ka üles. Ära võtta ei raatsinud. Kes neid enam sööks. Ja kellele on vaja näljast meeleheitele viidud närilisi. Kui nad taipaksid tibake distsiplineeritud olla, tagaks neile samasuguse läbi-talve-laua nagu väikestele lindudele.
Mingi looduslik valik on ka olemas: keegi, ma kutsun teda Jõleloomaks, käib hingi kustutamas. Meile jäävad näritud laibad. On olnud hiiri ja mõni rottki. Jõleloom saabus üsna heal ajal, pisinärilised olid just mu kannatusepiiri lähedaselt ülbeks läinud. Kui esimesi laipu leidma hakkasin, oli küll tunne, et Jõleloom tuleks toidule võtta. Hakkliha või midagi head pakkuda.

Hea rahulik õhtu on olnud. Aega süüa teha ja süüa, Kristoferiga mängida ja lobiseda ja tibake riielda (no ei tohi lille kiusata! Monsteral tuli leht ära, pahandusekott sai laksu, PALUS ilusti lille käest andeks ja oli seitse minutit nurgas, siis käis uuesti lille juures ja SAI lille käest andeks), aega õhtujuttu lugeda ja köha vastu meemähised teha.
Neljapäevast pühapäevani polnud ma just kuigi hea ema, aga kiirustavatele aegadele peab järgnema rahulikumaid. Ja vastupidi.

Tööga on ka nii, et kuna parajasti midagi olulisemat ei tee, kontrollime Unekotiga aruandetabeleid. Minu vigu, tema vigu ja koostööpartnerite omi. Sel tööl on oma ohud: saad kaks lahtrit klappima ja siis usud, et midagi on ÄRA tehtud.
Nii et päeval arveametnik, õhtul pereema. Kodanluse diskreetne võlu:).

Mu glamuurne roosisülem läks täna tulle... Kuivanud olid. Ja nii möödas mu lillede-saamise-aeg veel ka ei ole, et säilitama hakata. On inimene elus, toob veel. Kui ei ole elus, on mu mälestused rohkem väärt kui mistahes kuivseade.