Lollusel pole rahvust

Multikultuursuse teemal, Juta ja Sirje lugemise järel.

Nii, mina olen nüüd see mitte-päris-õige-eestlane, kes avaks meeleldi riigipiirid, korrusmaja koridori ja koduküla keskkonna värvilisi sarisid kandvatele naistele, kebabi pakkuvatele pererestoranidele ja igas keeles laulvatele tänavamuusikutele. Olles seejuures sügavalt veendunud, et see muudaks Eesti igapäevaelu erksamaks, rõõmsamaks ja positiivsemaks. Kirik, minarett, palvemaja ja kuningriigisaal ühel tänaval poleks minu arvates midagi kurja – aga põline pagan ja aus ateist peavad ka aktsepteerituks jääma.

Jah, ma usun küll, et probleeme tuleks. Kuid araabia perekonna audiaalne tungimine mu kodurahusse ei erine kvalitatiivselt eesti perekonna audiaalsest tungimisest mu kodurahusse. Või siis ainult sedajagu, et esialgu saab neid kuulates uusi väljendeid õppida, mis pikendab totaalset äratüdimise saabumist veidikese.
Aga kokkuvõttes meeldivad mulle haritud, huvitavad, mõtlemisvõimelised ja end kultuurselt väljendavad inimesed. Ja kui Eestisse tahab selliseid juurde tulla, on see lõpmata tore.
Rahvus on pole eriti oluline – meeldivusel pole rahvust. Lollusel paraku ka mitte.
Kapitaliga nii ja naa, objektiivselt võttes pole rahal rahvust, subjektiivselt jälle natuke nagu oleks.

Oma ohtu näen ma ka multikultuursuse tungivas vältimises. Nimelt seda ohtu, et noored, ajudega, mõtlemisvõimelised eestlased siit lahkuvad – multikultuursematesse riikidesse.
Ja meile siin jäävad – veidike utreerides – need, kes kas ei suuda või ei taha mõnes multikultuursemas keskkonnas läbi lüüa.
NB – palun suutmatust mitte solvanguna võtta, olen ise täpselt selline, kel eesti keele areaalist eemal lemmiktööd ei ole.
Ühel hetkel võib meil siin pisut igav hakata… Mõni erksam laulujupp, portsjon tulist kebabi või lahke araablannast naabrinaine võiks siis päris kena tunduda…

Multikultuursuse väärtustamine ei tähenda samas seda, et ei saaks “eesti asja” ajada – kasvõi tarbimisharjumused: kohaliku kauba eelistamine, siseturism jne. Või siis mõne veel väiksema rahva asja - muide, kas liivlasi on veel elus...?

Veel üks asi - multikultuursusega leppimine või selle üle rõõmustamine on ehk veel ühe müüri ületamine. Nagu naiste valimis-, õppimis- ja tööõigus, pärisorjade vabastamine, agraarühiskonnast väljumine, juudiviha lõpp, rassismi kuriteoks kuulutamine, samasooliste suhete aktsepteerimine, erivajadustega inimestele õppimis- ja töövõimaluste loomine jne kui meelevaldne mix luua.
Mis selle meelevaldsena näiva inimkokteili ühiseks nimetajaks on? Nimelt see, et kõigi nende (meie) vastu on kasutatud samu argumente, mis kokku koondatuna küsivad - mis siis saab, kui "sellised" liiga ülbeks lähevad ja veel jumalteabmida tahtma hakkavad.

AMG ja ajakirjanduslik part

Galojanist siis jutt - see noor reformar, keda süüdistatakse 600 000 krooni varastamises töökohalt.
Kõigis lehtedes inf sees - a la moelemb varas! Isik rääkis!

Võib-olla on see õige, mis räägitakse.

Aga kui see ühendus alluks mulle, mille tegevjuht sadade tuhandetega jalga laseb, pöörduks ma enne politseisse kui lehtedesse. Ja vb üritaks enne politseisse pöördumist päästa, mis päästa annab - püüaks inimese üles leida, veenda, ähvardada, osa varastatust tagasi saada, osa tehtud oste realiseerida jne. Sest ühenduses peab elu edasi minema ja vargusest rääkivad artiklid seda ei toeta.
Noh, ja kui osa jääb võlgu, siis loogiline tegevuskäik oleks politsei, inkasso ja kohtutäitur.
Lehed - vb jah, vb ei, sõltub võlgujäävast summast ja neimahimu suurusest. Kui lehed, siis mitte "isik rääkis" vaid palun, kallis ajakirjanik, siin on minu allkirjaga kontoväljavõte, kust on näha, et kõnealuse tegevjuhi poolt on tehtud need ja need tehingud.
Ja ei mingit küsimust, kas võttis ja kuipalju võttis - kõik on kirjas.

Aga Galojani puhul - uudis levib kulutulena. Kas kära taga villa on, selgitab uurimine, senimaani aga on noore politoloogi mainest järel märg plekk.

Kui uurimine peaks tõestama, et raha ei kulutatud või ei kulutatud otstarbetult, on mainet üliraske taastada. Lehed teevad sellest väikesed uudisnupud, aga uudis "poliitik osutus ausa(ma)ks" teadupoolest nii hea uudis ei ole.

Part on sukeldunud, ringid on vee peal.

Kõrva jäi ka Kristen Michali mingi intervjuu, kus ta ütles, et AMG on erakonna kassasse võlgu ligi sada tuhat, valimiste eelsest ajast ja et Michalil on üsna ükskõik, kas see makstakse tagasi 100 krooni või 1000 krooni haaval.
Jestas, mind oleks mu oma firmast kah lahti lastud, kui ma kassasse nii suhtuks... Või vähemalt oleks maksuterminaatorid platsis.

AMG-st veel - mu isiklik seisukoht on, et need asjad pole nii mustvalged, nagu praegu räägitakse. See naine on liiga tark, et töökoha raha riidepoodi tassida. Või peab ta olema mingi kohutava kannapöörde teinud, sest niipalju, kui ma tema perekonnast tean - palju seda just pole, aga üldmulje tasandil - on neil vist eetilised väärtused üsna au sees...

***

... Ma panen selle siia kirja. Ja loodan, et siia see jääb.
Imbub mööda blogosfääri, paneb lugejad õlgu kehitama ja hajub mu juurest.

Ma olen väsinud.
Mul on arvutimaitse suus ja tugitoolimaitse... Teadagi kus.

*
See on kummaline asi. Mul pole hetkel ühtegi tähtaega, millega oleks väga reaalne oht üle minna. Jah, suht kiire on mitme asjaga, aga ei midagi tõsiselt hullu.
Ma tean, et ma võin praegu oma siidriklaasiga voodisse minna ja vaadata, mis mu raamatukogukotis õigupoolest on. Ma tean, et seal on mitu head raamatut.

Ma tean, et ma olen iseenda, oma pere ja armsa jumala oma, aga ometi on mu sees mingi vedru, mis on kohutavalt pingul.
Ehkki ma TEAN, et kõik on hästi, aga ma ei TUNNE nii.
Kui midagi halba on õhus, siis ma tahan, et ta sealt ära läheks.

*
Muide, raamatusoovitus kõigile, kellele hinge puudutav lühivorm meeldib - viimane LR, Manfred Kyber "Pooles mastis".

Olge armsad - ma püüan kah olla.

Videvik

Teate, mismoodi see on?
Kõigepealt on valge. Tavaline päev, hästi ilus päev. Päike paistab aknast sisse, muutes toa soojaks ja valgeks. Istud suures päikeselaigus ja arvad, et nii võikski jääda.
See päikeselaik muutub üha erksamaks ja soojemaks…
… ja asendub siis hõõguva punasega…
… ikka on veel sama soe… ja sama valge…
… siis muutub punane kuldseks…
… saab sinaka raami… mis muutub üha tumedamaks. Hõbedane, sinine, mustjas…
Kuldne voog jääb kitsamaks, lõpuks on teda ainult triibujagu.
Soojast päikselisest päevast on ainult mälestus.
Aga seda, mis hetkel “valge” asendus “pimedaga”, seda hetke ei õnnestu kunagi tabada.
See ongi videvik.

Videviku pidamine on üks neist asjadest, mis ma olen kaasa saanud oma kadunud vanatädilt. Temale see meeldis.
Videviku pidamine tähendab seda, et tuld ei panda põlema enne, kui on juba päris pime.
Ja võib-olla siiski mitte kohe.
Vaiksete mõtete aeg.

Lapsesuu

Jestas, kuidas need väikesed inimesed OSKAVAD.

Vaatasime vanaema pilti. Kristoferi vanaema siis. Ja korraga ütleb laps: "Sinu Helina on suur, aga minu oma väike."

Sa lutika lilleaed! See on ju õige, ehkki hirmsuure perspektiiviga taha- ja ettepoole.

Võõraste elude valu

Algas see mõttekäik Luuletari blogist, "Pooliku heleduse" sissekandest. Lugesin – esmapilgul tundus tema kirjutatu nii ainuvõimalikult õige, et polegi midagi edasi mõelda. Kommenteeridagi mitte. No mis ma sellest “Jah, just!” ikka kirjutan, eks ma teinekord jutu sees märgin ära, et “Kuule, sul oli ikka nii tabav kirjutis.”

Aga meelde see tekst mulle jäi. Kuni ma sain aru, et tegelikult ma ei nõustu sellega üldse.
Kas pole kummaline – see algne täielik nõustumine ja siis see arusaamine, et ma jäin lihtsalt Luuletari ilusa sõnastuse ja tundelise loomu vangi ja ei saanud sellepärast oma mõttele kohe pihta?

Need juhtmed, jah, on mul pikavõitu, ma tean.

Et kas on õige kirjutada ajakirjanduses ausalt ja avameelselt valust ja vaevast, langemisest ja vahel ka suutmatusest tõusta?

Ei ole, arvan ma.
Esiteks, kirjutajad on väga erinevad. Luuletari, jah, on õnnistatud väga tundliku sulega, aga kus on garantii, et kõiki neid toimetajaid samuti, kes tema tekstidega edasi töötavad. Vähimgi sõnamuutus võiks anda loole teise varjundi.
Teiseks, isegi Luuletari – või kelle tahes hea ja südamega ajakirjaniku - hella sulega kirjutatud tekst võib teha haiget. See fikseerib valu ja vaeva ning annab sellele täna ajakirja tiraažile laia leviku ning kauaaegse kestvuse. Mis omakorda tähendab, et see valu ja vaev võib ühel hetkel mööda saada – ehk isegi suuresti tänu sellele loole – aga see ei kao n-ö avalikult areenilt mitte kunagi.
Ja nüüd küsimus – kellele see on kasulik? Ajakirjale mitte, sest positiivsed lood tagavad paremad reitingud, vähemalt naisteajakirjanduses. Loo kangelasele võib see olla toeks tõusta või kellelegi ta ümbruskonnast signaaliks käsi ulatada, aga võib anda ka vastupidise efekti. Tõenäosus 50:50 vist ei ole ülepaisutatud?

Mis võimalus jääb autorile, kes ehtsat valu kohates loost loobuma peab või selle toimetaja soovil positiivsemaks peaks markeerima?
Ilukirjandus…?
Sest sinna võib tõepoolest korjata kogu silma ja hinge jäänud valu ja vaeva ning mitte keegi mitte kunagi ei tule ütlema, et “rohkem positiivsust oleks vaja”.
Helgeid mõtteid Raskolnikovi pähe!

Blogipall

Kajalt püütud.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ametliku nime sain ema noorepõlve hüüdnime järgi. Blogipäises näha olev on mu enda valik ja mitte kellegi järgi.

2. Millal viimati nutsid?
Korra kuus ajab ikka mõni asi nutma:).

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Graafilise pildina vaadeldes polegi ehk nii kole. Aga loetavuse seisukohalt pole küll suurem asi. Säästmaks kaasinimeste silmi ja närve, eelistan kirjad trükkida ja printida.

4. Mis on su lemmiklõunasöök?
Mul pole lemmiktoite. Maitseb, mis on tehtud kvaliteetsest toorainest ja hästi.

5. Kas sul on lapsi?
Sarnaselt Laabani Rroosi Selavistega armastan ma "üht ühtlast ja kaht kahtlast last". Ehk siis Kristoferi, kes tuli minu ellu üheksa kuud enne oma sündi ja Julijat, kes tuli minu ellu oma 17. eluaastal.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Loodan küll. Ma olen lojaalne ning eelistan tihti, et mind rahule jäetaks. Sellisega pole ju väga raske sõbrustada?

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Töötan endaga palju, et see välja ei kostaks, sest ma ei taha solvata.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Hmm... Kui palju selle eest makstaks? Kui palju, siis võtaksin kaalumisele.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Puuduvad.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ikka.

12. Kas pead end tugevaks?
Pigem jah.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Jäätis, mis on serveeritud kenast pokaalist ja millele on lisatud hästi palju lisandeid.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
"Minu" või "mitte-minu".

15. Roosa või punane?
Punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Laiskus. Vahel ka õelus.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Ohhh... Globaalsel tasandil, et maailmas olev armastus rohkem välja paistaks. Isiklikul tasandil tahaks rohkem reisida. Ja soojad ilmad teeks kah rõõmu.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Sokid või veekeetja, ma ei mäleta, kumb enne oli.

19. Mida hetkel igatsed?
Et mul oleks enne selle testi kallale asumist pooleli jäänud töö juba tehtud.

20. Mida viimati sõid?
Ahjus küpsetatud köögivilju koore-mädarõikakastmes.

21. Mida hetkel kuulad?
Vaikust.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Roheline. Aga pigem akvarell kui rasvakriit. Või punane - sel juhul pigem õlivärv kui rasvakriit. Või must, sel juhul pigem tekstiil.

23. Lemmiklõhn?
Neid on palju, nii parfüümide kui ka eluliste lõhnade hulgas. Mul käib suur osa maailmatunnetamisest haistmise kaudu.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Jestas... Unekott äkki?

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Mälumäng.

26. Su juuksevärv?
Pleekinud brünett.

27. Su silmade värv?
Hallikassinine.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei.

29. Lemmiktoit?
Selle kohta ma juba kirjutasin.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Žanrist olulisem on tegijate ja mängijate professionaalsus.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Kinos "Sügisballi", telekast... ei mäleta. Olen pigem lugeja kui vaataja.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Musta.

33. Suvi või talv?
Suvi. Alati.

34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad.

35. Lemmikmagustoit?
Juust ja viinamarjad. Klaasike šerrit.

36. Mis raamatut hetkel loed?
See raamat ilmub alles järgmisel kuul:). Räägib lähisuhtevägivallast.

37. Mida su hiirematt kujutab?
Hiir elab matita, laua serval.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Fragmente saatest "Haara mikker".

39. Lemmikheli?
Tule praksumine ahjus... Tuule müha akna taga... Sõbra koputus uksele.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Ükskõik.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Endise N-Liidu lõuna-alad kaardil allapoole vaadates. Põhja-Jäämere kallas kaardil ülespoole vaadates.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma ei tea... Liigutan kõrvu?

43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
30, tegin just proovi.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Mis on tutvus? Kui tööalane kontakt, siis reedel.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Neist, keda ma loen, kohtun meeleldi kõigiga.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ooohhhh, ma ei tea. Neid ikka jagub... Nii neid, kelle blogidest saaks esseekogumiku kokku panna kui ka neid, keda loen nagu Bridget Jonesi päevikut.
Muide, Tiiu paljud blogiluuletused raamatuna ilmunud.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Kõige meelsamini ei tuleks tagasi. Mulle tundub, et ma olen enamiku ära näinud ja jõuan ehk selles elus veel ühtteist näha. Budistlikku sõna kasutades suunduksin meeleldi nirvaanasse:).

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Sai eelmisega vastatud.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Kes iganes vastata viitsib.

“Õnnelikud päevad”

EILE õhtul oli au ja rõõm näha Samuel Becketti näidendit “Õnnelikud päevad”, mida mängiti Winnie ja Willie osatäitjate elutoas.
Koha ja õhkkonna kiitmiseks jääb sõnadest väheks.

Beckett meeldib mulle, läbinisti subjektiivselt - lihtsalt meeldib. Tema “Godot `d oodates”, mida mängisid Viiding ja Rätsep, on mu lapsepõlve üks suuremaid teatrielamusi ja ilmselt on see minu mõtteviisi mõned jäljed jätnud, mis ekstreemsemates olukordades välja võivad lüüa.
Lugesin kunagi mingit arvustust, et Beckett tänapäeva enam ei sobi – no ei ole nõus.

“Õnnelikud päevad” läheb natuke samasse sarja – midagi, mida enesega kaasas kanda. Tavaelus vangistavat liiva nähes või reaalsetes piirangutes sisemist vabadust kaasas kandes.
Vastavalt sellele, mida elu parajasti toob.
Tõepoolest – mis meil siis on? Mis teeb päevad õnnelikuks?
… Kui keegi vastab su hüüdele või poetab repliigi su jutuvoolu. Kui keegi ajab su naerma. Kui veidike klassikat on “vanadest headest aegadest” pähe jäänud ja suudab sind rõõmustada ka vaevas ja isolatsioonis. Kui käekotis on mõni pisividin, mis meelest läinuna taaskord üllatumisvõimalust pakub.
Kui…

Ah, jälle üks õnnelik päev!

Äraspidiselt feminismist

VIIMASEL AJAL oleme Katsiga sattunud palju rääkima feminismist, naiste- (ja inim)õigustest ja religioonidest nende õiguste taustal.
Põhjuseks ilmselt see, et Kats avastas Sinisuka valge sarja, mis suuresti eri maailmanurkades kannatavast naistest räägib.

… Ja siis tuli mul üks äraspidine mõte…
Jah, me teame, eks, et mehed on erinevaid religioone kasutanud naiste allasurumiseks ja oma sooeelise toetamiseks. On küll.
Aga kas keegi julgeb meist, naistest, öelda enda ja kõigi endale teadaolevate naiste nimel, et kui ajalugu oleks pakkunud vastupidist võimalust, oleks see jäetud selgest üllusest ja humanismist kasutamata?
Mina ei julge.
Ja ometi olen ma enda kohta viimased umbes seitseteist aastat rahumeeli sõna “feminist”* kasutanud:).

* vähemalt kõigis neis seltskonnis, kes feminismi kui nähtust halvustama kipuvad.

Tahkuna ja Kassari

TÄNA oli selline harva sorti hea tööpäev, kus töötegemise nime all päev otsa ringi sai seigeldud. Käisime Hiiumaal
... Tahkuna tuletorni vaatamas.
... ja sealsamas olevat Estonia mälestusmärki ka.
... ja ikka sealsamas olevaid kaitserajatisi, mis nüüd on muinsuskaitse alla võetud.
... militaarmuuseumis ei käinud, sest luud (sic!) oli väljastpoolt vastu väravat tõstetud.
... korjasime söögikorratäie udulehtrikuid...
... ja pihuga pohli.

Ja... minu lemmikhetk! Aino ja Oskar Kallase suvekodu uks oli lahti! Ma ei ole Kassaris kunagi "turismihooajal" käinud, nii et see on alati kinni olnud. Täna oli seal üks lahke moega tädi, kes ütles, et mul oli õnne.
Oli jah. Aino Kallas on üks neist kirjanikest, keda ma ilmselt natuke fetišeerin. Või natuke rohkem kui natuke. Selles suhtes, et mulle on jube tähtis teada, et ma olen ta patja katsunud (täna tegin seda!), ta kirjutamissulele ja valgele laudlinale pai teinud (ka täna!) ta päevikuid lugedes nutnud... ta luuletusi püüdnud soome keelest eesti keelde tõlkida... lugenud Luiga kirjatükke, sest kõnealune daam oli temasse vahepeal armunud jne. Sellised kirjandusega tegelikult mitteseotud, aga isiklikud asjad.
Kui ma sellest Katsile rääkisin - no ikka selle padjakatsumise valguses - sai ta tublisti naerda. Et mismoodi see padi Kallase loominguga seotud on.
Irw... Ma tean ise ka, et ei ole.
Aga see ei muuda minu suhtumist suurepärasesse Aino Kallasesse. Või Suoniosse. Krohn jääb juba kaugeks.

Suve viimsed hingetõmbed...

TÄNA, täna, jah, 7. oktoobril, korjasime me kasvuhoonest suure kausitäie punaseid tomateid.

Ebaviisakal teemal - võõras raha

Lugesin Terelooma blogi ja mõttekäike, ja sealt edasi Aapo Ilvese kirjatükki Postimehes. Ning ehkki ma tean, et poliitika-, usu- ja võõraste sissetulekute teemal rääkimine-kirjutamine on kindel võimalus kedagi välja vihastada, tahan ikka natuke kaasa arutleda.

Niisiis - mis maksab kirjandus? Autori jaoks, kes selle kirjutas.

Kirjastajana on mul kaks tunnet: üks, et autorile tuleks maksta puhtas kullas, kangike lehekülje pealt või nii. Ja teine (ning märksa inetum), et ega seda raha, mida jagada, nagu eriti ei olegi. Sõna otseses mõttes - autor, kes küsiks suurt ettemaksu, võiks jääda kirjastamata sel lihtsal põhjusel, et mul talle seda maksta ei ole. Mistõttu olen ka mitmetele inimestele soovitanud käsikiri n-ö ringile lasta: saata meilid erinevatesse kirjastustesse ja siis teha saabunud pakkumistest enda jaoks parim valik.
Vahel leitakse see parem variant. Mulle jääb hea tunne, et oskasin toredale inimesele midagi head soovitada. On näiteks üks noor lastekirjanik - iga kord, kui ma näen tema suurt ilusat piltidega raamatut, on mul pagana hea meel, et ma algaja kirjastajana tal mujale minna soovitasin. Meie poleks suutnud nii klantsiva raamatu trükiarvetki maksta.
Vahel oleme meie parim variant. Siis on sihuke... natike pidulik tunne...

Nojah, see ringile mineku võimalus on ju kõigil. Mul endal ka, mida ma ka ei kirjutaks.
Ja siis selgub - oi, kuidas see mõttekäik mulle esmapilgul vastu hakkab - mingi töö turuhind.
Kui on ostjaid, saab hinda tasapisi tõsta. Kui ei ole, tuleb tasapisi langetada.

Kui meie kirjastuse köögipoolde lubada piiluda, siis kõige sagedasem praktika on kokkuleppeline % läbimüügilt.
Ma olen täiesti teadlik, et väike tiraaž on sel juhul autorile kahjulikum kui suur. Ja teen ikkagi väikese, sest laos seisev tiraaž oleks autorile sama kahjulik. Kirjastusele veel kahjulikum. Ja, khm, keskkonnamõjud ka, eks ole.
Jah, ma olen nõus, et väikese rahva kirjanik olemine pole mingi rahaline rõõm.
Aga teate, kui sageli ma olen mõelnud, kui väga tahaksin ma olla sündinud näiteks Venemaal ja venelasena. Just sellepärast, et kui ma seal kirjastaja oleksin, teeksin ma - oooohhhhhh, milliseid! - suuri tiraaže ja seesama % võiks olla autorile täiesti arvestatav raha. Kirjastuste käivetest ei hakka rääkimagi...

Veel üks aspekt, et eestlastest kirjutajad end väga pahasti ei tunneks. Kui ma ostan mõne toreda raamatu kirjastamisõigused näiteks Saksamaalt, siis maksan ma nende õiguste eest vähem kui omamaisele autorile makstav %.
Ja sealne autor saadab mulle seepeale rõõmsa kirja, et tal on väga hea meel, et eestlased tema raamatut lugeda saavad.

Nii et kõik siin maailmas on kohutavalt suhteline. Ja - usun, et see on ja jääb minu blogi parempoolseimaks lauseks - turg määrab hinna.
Vastasel juhul oleks meil üks riiklik kirjastus ja selle all kannataksid kirjanikud ilmselt rohkem kui mina.
Mina oleks selles riiklikus toimetaja või teeks kusagil mujal midagi muud, mõlema variandiga arvatavasti üsna rahul olles.

4!!!!

Neli aastat maailma armsaimat last!

Tänud kõigile, kes selle päeva imeliseks ja meeldejäävaks aitasid muuta!!!!


ps. olin täna pool päeva koduküla lasteaias asenduskasvataja - õpetajate päeva puhul käisid kasvatajad Turovskit kuulamas:).
Rühmatäis pisikesi oli võrratu kogemus. Hakka või ise ennast usaldama..;)

Pedagoogiline süllogism

Inspireeritud oma lapse lasteaia-kohanemisest ja Karikate Emanda blogisabast.

Väide A.
Väikelast tuleks muudkui aga sotsialiseerida - et tal oleks palju sõpru. Tahtku ta seda parajasti või mitte. Ja et kui ta on rohkem vanemate ligi, siis on kasvatuses miski viga ja tuleb rohkem sotsialiseerida
Väide B.
Kümme aastat hiljem, kui sõprade seltskond ilmselgelt vanemate omast tähtsamaks on saanud, on justkui jälle midagi valesti: tahtku laps või mitte, aga kodus tuleb olla ja vanematega suhelda.

Huvitav, kui ma keeraks need kenad mustvalged printsiibid pahupidi: laseks lapsel olla praegu rohkem meiega ja teismeeas rohkem sõpradega...

Minuga tehti nii. Väiksena oli palju koduseinte ja vanaema turvalisust ja teismelisena sain N Liidu kaardi ja viite, kus suunas transpordisõlmed asuvad:).