Lollusel pole rahvust

Multikultuursuse teemal, Juta ja Sirje lugemise järel.

Nii, mina olen nüüd see mitte-päris-õige-eestlane, kes avaks meeleldi riigipiirid, korrusmaja koridori ja koduküla keskkonna värvilisi sarisid kandvatele naistele, kebabi pakkuvatele pererestoranidele ja igas keeles laulvatele tänavamuusikutele. Olles seejuures sügavalt veendunud, et see muudaks Eesti igapäevaelu erksamaks, rõõmsamaks ja positiivsemaks. Kirik, minarett, palvemaja ja kuningriigisaal ühel tänaval poleks minu arvates midagi kurja – aga põline pagan ja aus ateist peavad ka aktsepteerituks jääma.

Jah, ma usun küll, et probleeme tuleks. Kuid araabia perekonna audiaalne tungimine mu kodurahusse ei erine kvalitatiivselt eesti perekonna audiaalsest tungimisest mu kodurahusse. Või siis ainult sedajagu, et esialgu saab neid kuulates uusi väljendeid õppida, mis pikendab totaalset äratüdimise saabumist veidikese.
Aga kokkuvõttes meeldivad mulle haritud, huvitavad, mõtlemisvõimelised ja end kultuurselt väljendavad inimesed. Ja kui Eestisse tahab selliseid juurde tulla, on see lõpmata tore.
Rahvus on pole eriti oluline – meeldivusel pole rahvust. Lollusel paraku ka mitte.
Kapitaliga nii ja naa, objektiivselt võttes pole rahal rahvust, subjektiivselt jälle natuke nagu oleks.

Oma ohtu näen ma ka multikultuursuse tungivas vältimises. Nimelt seda ohtu, et noored, ajudega, mõtlemisvõimelised eestlased siit lahkuvad – multikultuursematesse riikidesse.
Ja meile siin jäävad – veidike utreerides – need, kes kas ei suuda või ei taha mõnes multikultuursemas keskkonnas läbi lüüa.
NB – palun suutmatust mitte solvanguna võtta, olen ise täpselt selline, kel eesti keele areaalist eemal lemmiktööd ei ole.
Ühel hetkel võib meil siin pisut igav hakata… Mõni erksam laulujupp, portsjon tulist kebabi või lahke araablannast naabrinaine võiks siis päris kena tunduda…

Multikultuursuse väärtustamine ei tähenda samas seda, et ei saaks “eesti asja” ajada – kasvõi tarbimisharjumused: kohaliku kauba eelistamine, siseturism jne. Või siis mõne veel väiksema rahva asja - muide, kas liivlasi on veel elus...?

Veel üks asi - multikultuursusega leppimine või selle üle rõõmustamine on ehk veel ühe müüri ületamine. Nagu naiste valimis-, õppimis- ja tööõigus, pärisorjade vabastamine, agraarühiskonnast väljumine, juudiviha lõpp, rassismi kuriteoks kuulutamine, samasooliste suhete aktsepteerimine, erivajadustega inimestele õppimis- ja töövõimaluste loomine jne kui meelevaldne mix luua.
Mis selle meelevaldsena näiva inimkokteili ühiseks nimetajaks on? Nimelt see, et kõigi nende (meie) vastu on kasutatud samu argumente, mis kokku koondatuna küsivad - mis siis saab, kui "sellised" liiga ülbeks lähevad ja veel jumalteabmida tahtma hakkavad.