Videvik

Teate, mismoodi see on?
Kõigepealt on valge. Tavaline päev, hästi ilus päev. Päike paistab aknast sisse, muutes toa soojaks ja valgeks. Istud suures päikeselaigus ja arvad, et nii võikski jääda.
See päikeselaik muutub üha erksamaks ja soojemaks…
… ja asendub siis hõõguva punasega…
… ikka on veel sama soe… ja sama valge…
… siis muutub punane kuldseks…
… saab sinaka raami… mis muutub üha tumedamaks. Hõbedane, sinine, mustjas…
Kuldne voog jääb kitsamaks, lõpuks on teda ainult triibujagu.
Soojast päikselisest päevast on ainult mälestus.
Aga seda, mis hetkel “valge” asendus “pimedaga”, seda hetke ei õnnestu kunagi tabada.
See ongi videvik.

Videviku pidamine on üks neist asjadest, mis ma olen kaasa saanud oma kadunud vanatädilt. Temale see meeldis.
Videviku pidamine tähendab seda, et tuld ei panda põlema enne, kui on juba päris pime.
Ja võib-olla siiski mitte kohe.
Vaiksete mõtete aeg.