Võõraste elude valu

Algas see mõttekäik Luuletari blogist, "Pooliku heleduse" sissekandest. Lugesin – esmapilgul tundus tema kirjutatu nii ainuvõimalikult õige, et polegi midagi edasi mõelda. Kommenteeridagi mitte. No mis ma sellest “Jah, just!” ikka kirjutan, eks ma teinekord jutu sees märgin ära, et “Kuule, sul oli ikka nii tabav kirjutis.”

Aga meelde see tekst mulle jäi. Kuni ma sain aru, et tegelikult ma ei nõustu sellega üldse.
Kas pole kummaline – see algne täielik nõustumine ja siis see arusaamine, et ma jäin lihtsalt Luuletari ilusa sõnastuse ja tundelise loomu vangi ja ei saanud sellepärast oma mõttele kohe pihta?

Need juhtmed, jah, on mul pikavõitu, ma tean.

Et kas on õige kirjutada ajakirjanduses ausalt ja avameelselt valust ja vaevast, langemisest ja vahel ka suutmatusest tõusta?

Ei ole, arvan ma.
Esiteks, kirjutajad on väga erinevad. Luuletari, jah, on õnnistatud väga tundliku sulega, aga kus on garantii, et kõiki neid toimetajaid samuti, kes tema tekstidega edasi töötavad. Vähimgi sõnamuutus võiks anda loole teise varjundi.
Teiseks, isegi Luuletari – või kelle tahes hea ja südamega ajakirjaniku - hella sulega kirjutatud tekst võib teha haiget. See fikseerib valu ja vaeva ning annab sellele täna ajakirja tiraažile laia leviku ning kauaaegse kestvuse. Mis omakorda tähendab, et see valu ja vaev võib ühel hetkel mööda saada – ehk isegi suuresti tänu sellele loole – aga see ei kao n-ö avalikult areenilt mitte kunagi.
Ja nüüd küsimus – kellele see on kasulik? Ajakirjale mitte, sest positiivsed lood tagavad paremad reitingud, vähemalt naisteajakirjanduses. Loo kangelasele võib see olla toeks tõusta või kellelegi ta ümbruskonnast signaaliks käsi ulatada, aga võib anda ka vastupidise efekti. Tõenäosus 50:50 vist ei ole ülepaisutatud?

Mis võimalus jääb autorile, kes ehtsat valu kohates loost loobuma peab või selle toimetaja soovil positiivsemaks peaks markeerima?
Ilukirjandus…?
Sest sinna võib tõepoolest korjata kogu silma ja hinge jäänud valu ja vaeva ning mitte keegi mitte kunagi ei tule ütlema, et “rohkem positiivsust oleks vaja”.
Helgeid mõtteid Raskolnikovi pähe!