“Õnnelikud päevad”

EILE õhtul oli au ja rõõm näha Samuel Becketti näidendit “Õnnelikud päevad”, mida mängiti Winnie ja Willie osatäitjate elutoas.
Koha ja õhkkonna kiitmiseks jääb sõnadest väheks.

Beckett meeldib mulle, läbinisti subjektiivselt - lihtsalt meeldib. Tema “Godot `d oodates”, mida mängisid Viiding ja Rätsep, on mu lapsepõlve üks suuremaid teatrielamusi ja ilmselt on see minu mõtteviisi mõned jäljed jätnud, mis ekstreemsemates olukordades välja võivad lüüa.
Lugesin kunagi mingit arvustust, et Beckett tänapäeva enam ei sobi – no ei ole nõus.

“Õnnelikud päevad” läheb natuke samasse sarja – midagi, mida enesega kaasas kanda. Tavaelus vangistavat liiva nähes või reaalsetes piirangutes sisemist vabadust kaasas kandes.
Vastavalt sellele, mida elu parajasti toob.
Tõepoolest – mis meil siis on? Mis teeb päevad õnnelikuks?
… Kui keegi vastab su hüüdele või poetab repliigi su jutuvoolu. Kui keegi ajab su naerma. Kui veidike klassikat on “vanadest headest aegadest” pähe jäänud ja suudab sind rõõmustada ka vaevas ja isolatsioonis. Kui käekotis on mõni pisividin, mis meelest läinuna taaskord üllatumisvõimalust pakub.
Kui…

Ah, jälle üks õnnelik päev!