Ebaviisakal teemal - võõras raha

Lugesin Terelooma blogi ja mõttekäike, ja sealt edasi Aapo Ilvese kirjatükki Postimehes. Ning ehkki ma tean, et poliitika-, usu- ja võõraste sissetulekute teemal rääkimine-kirjutamine on kindel võimalus kedagi välja vihastada, tahan ikka natuke kaasa arutleda.

Niisiis - mis maksab kirjandus? Autori jaoks, kes selle kirjutas.

Kirjastajana on mul kaks tunnet: üks, et autorile tuleks maksta puhtas kullas, kangike lehekülje pealt või nii. Ja teine (ning märksa inetum), et ega seda raha, mida jagada, nagu eriti ei olegi. Sõna otseses mõttes - autor, kes küsiks suurt ettemaksu, võiks jääda kirjastamata sel lihtsal põhjusel, et mul talle seda maksta ei ole. Mistõttu olen ka mitmetele inimestele soovitanud käsikiri n-ö ringile lasta: saata meilid erinevatesse kirjastustesse ja siis teha saabunud pakkumistest enda jaoks parim valik.
Vahel leitakse see parem variant. Mulle jääb hea tunne, et oskasin toredale inimesele midagi head soovitada. On näiteks üks noor lastekirjanik - iga kord, kui ma näen tema suurt ilusat piltidega raamatut, on mul pagana hea meel, et ma algaja kirjastajana tal mujale minna soovitasin. Meie poleks suutnud nii klantsiva raamatu trükiarvetki maksta.
Vahel oleme meie parim variant. Siis on sihuke... natike pidulik tunne...

Nojah, see ringile mineku võimalus on ju kõigil. Mul endal ka, mida ma ka ei kirjutaks.
Ja siis selgub - oi, kuidas see mõttekäik mulle esmapilgul vastu hakkab - mingi töö turuhind.
Kui on ostjaid, saab hinda tasapisi tõsta. Kui ei ole, tuleb tasapisi langetada.

Kui meie kirjastuse köögipoolde lubada piiluda, siis kõige sagedasem praktika on kokkuleppeline % läbimüügilt.
Ma olen täiesti teadlik, et väike tiraaž on sel juhul autorile kahjulikum kui suur. Ja teen ikkagi väikese, sest laos seisev tiraaž oleks autorile sama kahjulik. Kirjastusele veel kahjulikum. Ja, khm, keskkonnamõjud ka, eks ole.
Jah, ma olen nõus, et väikese rahva kirjanik olemine pole mingi rahaline rõõm.
Aga teate, kui sageli ma olen mõelnud, kui väga tahaksin ma olla sündinud näiteks Venemaal ja venelasena. Just sellepärast, et kui ma seal kirjastaja oleksin, teeksin ma - oooohhhhhh, milliseid! - suuri tiraaže ja seesama % võiks olla autorile täiesti arvestatav raha. Kirjastuste käivetest ei hakka rääkimagi...

Veel üks aspekt, et eestlastest kirjutajad end väga pahasti ei tunneks. Kui ma ostan mõne toreda raamatu kirjastamisõigused näiteks Saksamaalt, siis maksan ma nende õiguste eest vähem kui omamaisele autorile makstav %.
Ja sealne autor saadab mulle seepeale rõõmsa kirja, et tal on väga hea meel, et eestlased tema raamatut lugeda saavad.

Nii et kõik siin maailmas on kohutavalt suhteline. Ja - usun, et see on ja jääb minu blogi parempoolseimaks lauseks - turg määrab hinna.
Vastasel juhul oleks meil üks riiklik kirjastus ja selle all kannataksid kirjanikud ilmselt rohkem kui mina.
Mina oleks selles riiklikus toimetaja või teeks kusagil mujal midagi muud, mõlema variandiga arvatavasti üsna rahul olles.