Tahkuna ja Kassari

TÄNA oli selline harva sorti hea tööpäev, kus töötegemise nime all päev otsa ringi sai seigeldud. Käisime Hiiumaal
... Tahkuna tuletorni vaatamas.
... ja sealsamas olevat Estonia mälestusmärki ka.
... ja ikka sealsamas olevaid kaitserajatisi, mis nüüd on muinsuskaitse alla võetud.
... militaarmuuseumis ei käinud, sest luud (sic!) oli väljastpoolt vastu väravat tõstetud.
... korjasime söögikorratäie udulehtrikuid...
... ja pihuga pohli.

Ja... minu lemmikhetk! Aino ja Oskar Kallase suvekodu uks oli lahti! Ma ei ole Kassaris kunagi "turismihooajal" käinud, nii et see on alati kinni olnud. Täna oli seal üks lahke moega tädi, kes ütles, et mul oli õnne.
Oli jah. Aino Kallas on üks neist kirjanikest, keda ma ilmselt natuke fetišeerin. Või natuke rohkem kui natuke. Selles suhtes, et mulle on jube tähtis teada, et ma olen ta patja katsunud (täna tegin seda!), ta kirjutamissulele ja valgele laudlinale pai teinud (ka täna!) ta päevikuid lugedes nutnud... ta luuletusi püüdnud soome keelest eesti keelde tõlkida... lugenud Luiga kirjatükke, sest kõnealune daam oli temasse vahepeal armunud jne. Sellised kirjandusega tegelikult mitteseotud, aga isiklikud asjad.
Kui ma sellest Katsile rääkisin - no ikka selle padjakatsumise valguses - sai ta tublisti naerda. Et mismoodi see padi Kallase loominguga seotud on.
Irw... Ma tean ise ka, et ei ole.
Aga see ei muuda minu suhtumist suurepärasesse Aino Kallasesse. Või Suoniosse. Krohn jääb juba kaugeks.