See põlatud mugavus…

Tallinna Pride’i lähenemine kütab jälle homoteema kuumaks. Nagu eelmisel ja üle-eelmisel, jään ma ilmselt ka sel aastal paraadist eemale. (Pride´i kirjandus- ja kultuuri- ja filmiõhtuid olen igal aastal külastanud ja nende korraldajatele hää organiseerimistöö eest tänulik olnud.)

Jah, mina olen ilmselt see põlatud mugav inimene. (Niisugune tüpaaž libiseb aegajalt diskussioonidest läbi.) Ma ei käi homoparaadidel. Ehkki minu meelest on nende idee vahva ja vajalik ja vähemalt korraldajatepoolne teostus vaimukas.
…Ma ei sõidaks kunagi keskkonna kaitseks jalgrattal alasti läbi Londoni. Ehkki ma pean keskkonna kaitsmist vajalikuks ja niisugust protestiaktsiooni vähemalt PR mõttes päris kandvaks.
Ma ei käinud Punamusta protestimiitingul, et Bushile kohta kätte näidata. Ehkki ma lugesin sellest ja saatsin Punamusta poole mõne sõbraliku mõtte teele.
Kusjuures - ma isegi usun, et neil üritustel võib oma mõte sees olla. Inimesi kaitsev ja demokraatiat väärtustav mõte.
Aga sellest hoolimata ei aja need mind tänavale meelt avaldama. Sel ajal, kui revolutsioonilist meelsust jagati, olin ma küllap kusagil mujal.

Ilmselt saabuks mu tänavale mineku piir kuskil “Juuditi” alguslehekülgedel toimuva olukorra juures a la “Vett lastele!” – ja ka siis ainult juhul, kui see nõutav vesi kellegi selja taga tõesti olemas oleks.

Ma olen valmis lohutama ja toetama kõiki oma sõpru, kes end diskrimineerituna (või lihtsalt halvasti) tunnevad. Nende orientatsioon pole seejuures oluline. Ütlen "sõpru", sest kes see muu ikka mulle oma valust rääkima tuleb. Ehkki rõõmu jagamine meeldib mulle palju-palju rohkem. Ma olen valmis oma igapäevaharjumustel silma peal pidama, et saastamist ja raiskamist vähendada. Ehkki mõnikord ma raiskan ja annan selle endale täitsa rahulikult andeks.
Ma olen valmis toetama sõdurit, kes ei taha võõrasse sõtta minna. Ehkki - tõele au andes - olen ma märksa rohkem pidanud lohutama sõdureid, kes mingil põhjusel EI SAA võõrasse sõtta minna, ehkki tahaks.
Ma hindan Eesti rahvuslasi, kes usuvad, et Eesti peaks olema iseseisev ja Euroliidust väljas. Aga ma hindan ka EL tervise- ja lõimimispoliitikaid. Ja ma saan aru isegi neist venelastest, kelle arvates Eesti on ainuke mõeldav elukoht, kuigi vene keele kõrvale ei kipu väikese aru tõttu ükski muu keel mahtuma. No mis sa teed, kui pea ei võta... IQ on kaasasündinud nagu muuseas ka teatavad isiklikud eelistused.
... Mul on pööraselt kahju neist tohututest inimhulkadest, kes Hitleri poliitika pärast kannatasid ja hukkusid, aga ma ei kiirusta väga hukka mõistma ka inimest, kes mingil põhjusel usub, et Hitleri poliitikas ka midagi head oli. (Ehkki mu käed värisevad temaga suheldes ja ma loodan, et ta ikka saab maailma asjadest lõppkokkuvõttes humanistlikult aru. See, mis sümbol tal tordi peal on, jääb minu jaoks rohkem esteetikaküsimuseks. Ja Hitlerist ei mõtle ma kuigi palju, sest ta ei ole kuigi paljut mõtlemist väärt.)
Ja nii edasi. Me kõik tuleme KUSKILT, ports hirme ja eelarvamusi ja lootusi kaasas, mõned teadvustatud, mõned mitte. Mõned rumalamad, mõned targemad ja mõned vahetavad aja käigus pluss- ja miinusmärgi ära.
... Kui tuleks sõda, ei läheks ma võitlema, vaid avaksin kodus isetegevusliku laatsareti haavatutele. Ilmselt nende võitluspoolest sõltumata – inimesed ju kõik. Kui millestki teha on, teen süüa ka.

Ega ma palju muud ei oskagi. Ära kuulata, natuke lohutada, süüa teha ja veidi kohmakalt haavu siduda. Vaadata ja natuke valida, mida ma kirjutan ja kirjastan. Usun, et raamat püsib loosungist paremini peos.
Üks mugav naine. Alalhoidlik, ettevaatlik. Natuke igav.
Ja isegi piinlikkust ei oska sellepärast tunda.
Ma olen seda vist kunagi varem ka küsinud - kas keegi viskab esimese kivi?