Folgireede ja vanaemanädalavahetus

Enne folki oli meil suur lapsedilemma. Kas Kristofer vanaema (tema oma) manu või meiega seiklema?
Kas me oleme kasvanud kontsertide ikka? Või on veel väheke aega? Kas vanaema juures oleks parem? Või meiega?
Kust jookseb piir kahe hinnagu vahel - "pieteeditundega daamid ei vii väikest last teiste kontserdielamusi rikkuma" ja "kodus istuvad mutid oma harimatu lapsega, kes midagi näinud ei ole"?
Pika vaagimise peale otsustasime - poiss kaasa! Vähemalt rohelise lava kontserte saab kuulata.
Tegelikkus ületas meie kõige julgemaidki lootusi.
Me kuulasime rohelise lava esinejaid.
Me käisime Kondase keskuses Eesti, Soome ja Läti naiviste vaatamas. Naivism on hää stiil - nii palju koos uudistamist. Karlis Luses' i (või kuda neid lätlasi käänatakse?) puuskulptuurid tegid Kristoferile kõvasti rõõmu, nagu ka Maria Luse maastikumaalid. Muide, lätlastel on välja antud NAIVISMIANTOLOOGIA. Kõva sõna, või mis?
Soome Iittala naivistide näituse omadest meeldisid Kristoferile kõige rohkem Katja Mesikämmeni graafilised tööd - tassisin teda nende ees ringi, sest need on täis pisikesi põnevaid tegelasi (lõvid, sebrad, kaelkirjakud jne), sest ta tahtis KÕIKI näha.
Edasi läksime Svjata Vatra kontserdile. Millest umbes poolele elas Kristofer kaasa, teise poole ajal aga murdis lõunauni poisi maha. Ruum RESONEERUB detsibellidest, aga meie illikuku uinub... Pihk põse all ja naeratus suunurgas. Olime Katsiga kordamööda voodi eest, sellest ka väga täpne ja füüsiline mälestus ruumi resoneerumisest.
Ja sealt edasi kalmistule "vanavanade" haudadelt muru pügama ja siis Johansonide kontserdile. Ja imede ime! Me saime selle ka PEAAEGU LÕPUNI kuulata. Kats mõtles välja kohutavalt hea lapse taltsutamise viisi - kui Kristoferi tähelepanu hajuma kippus, võttis Kats märkmiku ja asus kiriku sisevaadet üles joonistama. Toimis - lapsukese suu jäi põnevusest kinni ja lapsuke ise paigale.
Ja siis ujuma ja siis pizzat sööma ja siis koju. Suure uhkustundega meie suure poisi üle.

*

Laupäeva-pühapäeva veetsin vanaema (minu oma) juures. Sain teda oma sealviibimisega palju kordi üllatada - igaks uueks kohtumiseks oli tal eelmine meelest läinud.
Aga... Ärgem alahinnakem vana daami! Kristoferi ja Lessa äratundmisega pole tal vähimatki raskust. Ja ühel hetkel tõusis ta üles, selg sirgem kui tavaliselt, kutsus Lessa kööki, istus temaga koos külmkapi ette, tegi ukse lahti ja... "Lessake on minu külaline...!"
Vot nii.