Feministi pilk pulmakommetele

Armsal Julijal läheneb tähtis päev. Eile võtsime enamvähem punkthaaval läbi, et mis olemas, mida vaja. No kõik need - midagi uut, midagi vana, midagi sinist ja midagi laenatut. J. mõttevälgatus: "Peaks laenama vanad sinised aluspüksid, oleks kolm ühes."

"Kes pruudi ÜLE ANNAB?" küsis Kats.
"Ma ei tea," kehitas J. õlgu.
"Ma võin isa laenata," pakkusin ma välja.
Kummalised need pulmakombed. See pruudi üle andmine on nii vana komme, aga mida see tähendab? Kas see on märk, et pruut on üks iseseisvuseta olend, kes käib käest kätte, et vahepeal ringi vahtima ega ula ajama ei hakkaks? Armastusse rüütatud konvoiteenus?
Või võib pruut astuda - uhkust täis - ISE selle inimese kõrvale, kelle ta ISE on endale kaasaks valinud?
Ilmselt võib. Kui ta ei taha anda enesest märki, et on üle antav ja vastu võetav naine.

Samalaadne mõttekäik nime suhtes. Enda oma on armas, sisukas ja natuke tuntukski töötatud.
Mehe oma on armas ja sisukas. Ka tuntuks töötatud, aga mehe poolt. Vahetada? Mitte vahetada?
Otsuse teeb loomulikult pruut ise.
Jäin mõtlema, mis ma teeks. Oma nimest ei loobuks mingil juhul, see on osa minust. Jagan hää meelega:). Teise nime juurde liita võiksin ma ka, kui see kallimale tähtis oleks. Siis oleks OLULINE SAMM dokumentides selgelt näha.
Ja jälle see feministlik vaatenurk - et kas nimest loobudes loovutatakse minevikku kõik need sammud, mis eelmise nimega astutud? Kuidas saaks? Minu seisukoht - ei kuidagi...
Samas, mul oli kord hää sõbratar, viiendat korda abielus, kes ütles, et mehe nimi on nagu laenatud pintsak või raamat. Laenad, elad... Kui tagastad, siis silud enne hoolikalt sirgu, et teisel poleks ebameeldiv tunne oma nime (pintsakut, raamatut) tagasi saada...
Ka ilus suhtumine, kas pole?