Armsa E. sünnipäevapidu jõekäärus

Kõik algas sellest, et E. täna minu kodulähedases kirikus orelit mängis. Asutasin teda kuulama minema. Isegi kadunud vanatädi lauluraamatu panin käekotti - ma küll (kaine peaga vähemalt) ei laula ei kiriku- ega muidki laule, aga saagu lauluraamatki natuke tuult. Kui juba säherdune haruldane tee nagu kirikutee jalge all on.
Kats ja Kristofer leidsid, et nemad tahavad ka.
Nujah, esimese orelimängu ja laulu ja veidike jumalasõna saime ära kuulata, aga patukahetsuskoht ajas Kristoferi nutma.
Pagesime siis jooksujalu, et mitte inimestel pattude andeks saamist segada.
Pood, sai, natuke maitsvaid asju - ja kiriku taha jõekääru. Üle mitme päeva paistis päike ja pardid olid väljas...

Saate aru, see on sama jõgi, kus ma ise lapsena parte söötsin... Ei saa? Ma ise ka ei saa aru, kuidas ma ajaringiga tagasi sattusin. Täitsa kogemata... Absoluutselt kogemata.

Kui me Kristoferiga vette paterdama tahtsime minna, avastasime, et keegi on jõepõhja pudeleid katki loopinud.
Ja siis veetsime me imemõnusa jumalateenistuseaja, mõttes ikka armast E.-t õnnitledes - korjasime jõepõhja puhta(ma)ks.

Nii nende plaanidega on. Ei mingit kirikut, ei mingit sünnipäevalast:). Aga hää meel, et nende pärast välja sai mindud.

*
Õhtune üllatus ka - esimesed kurgid said valmis.