Jalutavate konnade kaitseks

Oi, ma olen tänulik!
Konnade märkamise aktsioon!

Olen oma kodukandis jalutavate konnade teemaga vist enamiku ametnikke ära tüüdanud, nimelt läheb maantee tiikide vahelt ja kudejad patseerivad tiigist teise. Tont seda teab, mida nad otsivad, seksikamaid partnereid või kenamaid veetaimi, aga tsirkulatsioon on kevaditi hoogne.
KUI see nüüd sel aastal ka lahti läheb, on mul vähemalt koht, kuhu helistada.
Ja kus mulle ilmselt ei vihjata, et ma olen (jälle!) mõne liiga marginaalse teema ette võtnud.

Ausõna, ma näen vahel globaalseid asju ka, aga need lähevad mul meelest ära, kui nood marginaalsed küsimused lahendamata on:).

Ja võib-olla saame me ühel hetkel kevadöiti sõita veidi kiiremini kui viis kilomeetrit tunnis? Seni oleme tulnud nii, et mina kõnnin auto ees ja korjan loomi kokku ja taidlen nagu segane, et teised autod sama tempoga liiguks.
Imede ime, see on vahel lausa toiminud...

Unekott, põssapoeg...

... tassis mu aukliku naha turule ehk riputas mu blogi konkursile.
Ja küsis maailma süütuimal häälel, et "kas sina siis ei ole kiitusest ja kriitikast huvitatud".

Retooriline vastus, et "no kiita ikke võib." Kriitikast, tänan pakkumast, ma tõesti huvitatud ei ole, kuna sellest ilmselt peale õhuliikumise muud kasu ei sünni. Vaevalt, et ma kellegi silmis tõusmiseks midagi muuta viitsiks. Ripsmetuši värvi ehk või midagi sellesarnast. Kui see ikka tõesti teeks kellelegi rõõmu, kes mulle meeldib:).

Aga kui ma selle üle pikemalt mõtlema jäin, siis ehkki komplimendid meeldivad mulle väga - ja ma usun neid kahesajaprotsendiliselt! - on igasugune kiitus võõrastelt üsna pinnapealne. Teeb rõõmu. Jah, ma teen ehk paar kohmakat valsikeerdu ja avan ehk vahuveini ja võimalik, et jutustan sellest komplimendist järgmise paari väikevestluse (small talk) käigus. Aga see on ka kõik.

Ja ELU, mu armsad, on peamiselt ikka väljaspool küberruumi.
Ja selles väljaspoolses elus tunnen ma end üsna kiidetuna... Nii et siin blogis ilmselt konkursi auks suuri muutusi, uut kujundust või uusi vaimutuuli oodata ei ole. Kinni ka ei pane.

Ja Unekoti kohta on aus märkida veel seda, et eelmisel aastal polnud tema see, kes mu püünele tiris. Aga kes see oli, seda ma ei tea.

Ideejupp: abimajandamine

Sattusime täna ühe linnasõbratariga toidust rääkima. Et kust ja mida ja mis seal sees on. Ja kui palju on toitudes säilitusaineid ja värvaineid ja lõhna- ja maitseaineid ja mis need sööjate kehadega teevad.
Ja siis ütles see sõbratar - kes parajasti oma lapse allergia pärast muretses - mulle jummala siiral toonil, et "küll sul on hea, sa kasvatad ise...". Võimalust mööda kasvatan jah, ehkki mitte kõike ja mitte aastaringseks kasutamiseks, varem või hiljem tuleb ikka sammud turule sättida.
Jah, mulle meeldib aias ja köögis askeldada. Kuna töö ja hobi (ehk lugemine ja kirjutamine) on minu elus kenasti kattunud, annavad aed ja köök teretulnud puhkusevõimaluse, mis mõtted mujale viib ja pilgul kaugusse laseb lennata.

Ja siis tekkiski seesinane ideejupp. Meie perel on maad rohkem, kui me oma tarbeks üles harida suudaksime ja seepärast laseme kohalikul ühistul seal põldu pidada.
Aga selle põllu veerest võiks ju pakkuda peenramaajuppe neile kenadele inimestele, kes tahaksid ise endale toitu kasvatada. Peenrad teha, külvata, nädalavahetustel rohimas ja kastmas käia ning saaki koristama tulla tuleks soovi avaldanud kenal inimesel, vahepeal oma peenraid kastes võin ka teise omad ära kasta.
Tulemuseks oleks vähem sõltumist poes pakutavast kaubast. Pluss maatöö- ja mullalõhnarõõm.
Miinuseks on aja- ja bensiinikulu, lagunev maniküür ja kevadest sügiseni lühikesed küüned ning harjunud elustiili mõningane ümberkorraldamine. Mäletate, kunagi kasutati sellise asja kohta väljendit "abimajand"?:)

Nii et kui keegi peaks tundma soovi nädalavahetustel maal oma ürdipeenart või kartulivagu või minupoolest kasvõi arbuusipeenart pidada, siis andku aga teada.

Aiamärkmik ja muud isiklikud märkmed

Kasvuhoones maas: salat, redis ja salatikress.

Vannitoa aknal
Tomatid:
Parempoolne kast
1. rida Maslow (Hugo)
2. rida Deparnau (Hugo)
3. ja 4. rida Juubel (Hugo)
5. ja 6. rida Goldene Königin (poest)

Vasakpoolne kast
akna pool: Mato ST (poest)
ukse pool: Vilja SE (poest)

Kurgid
Suur kast aknal vasakul: lavakurk Twigi
NB!!!! Pikad kurgid külvata!!!

Kõrvits
2 taime tomatite kõrval ülemisel riiulil

Vot nii... Vannitoa akna ees on pisikeste taimede lastesõim:).

*

Vahepealseid märksõnu...
* Kristofer vallutas eile kuurikatuse. Rõõmu, lusti ja vaimustusega.
* Tund aega tagasi läks trükki "Aimee & Jaaguar", mida olen tahtnud välja anda terve meie pisikese "kirjastamisajaloo" jooksul.
* Kahesse viimasesse nädalasse jääb kaks head kuulatud konverentsi. Emakeelepäeva puhul riigi korraldatud "Hea emakeel" ja üks päris huvitav meditsiini puudutav üritus. (Viimase ajal seiklesid Kristofer ja Unekott koos, pildid viimase blogis.)
* Ootasin, mis ma ootasin seda Kristoferi rääkima hakkamist, nüüd on juttu igatahes süle ja seljaga. Tüüpiline olukord on selline: "Emme, kuule, emme... (ja siis uudis, igaks juhuks korda neli-viis, kui emme juhtub juhm olevat ja kohe aru ei saa.) Ja sama teisele emmele, kes eelmise edastuse ajal kõrval viibis: "Emme, kuule, emme... (ja siis uudis, igaks juhuks jälle korda neli-viis, äkki on toogi emme juhmivõitu ja ei saa kohe aru.) Ja uudiseid tuleb kiiremini kui bns-ist.
* Kevad on sajakümnega käes. B tegi mulle ühe linnumaja juurde. Sirelite pungad on sellised, et üks soe vihm ja lehed on väljas. Lumikellukesi ja märtsikellukesi on müriaad! Andsin mõned labidatäied B-le, nüüd on ka tema pruudi akna all lillepeenar:).

Talve üle elamine täidab mind alati vaimustusega. ALLES oli võikalt külm ja nüüd...!!!!
Lisamärkused: puudega tuleme välja, talvekartuliga oleme samuti välja tulnud ja võib-olla jagub seemnekski. Ma pole viitsinud veel sortima hakata ja ilmselt enne aprilli lõppu ei hakka ka.

Katsi lugu: elu nagu meri

Lee luges mulle mitu lugu ette ja ma tunnen, et jah, ka mina tahan sellest rääkida. Oma elluastumise ajastust.
Mina olin “orienteeritud”. Rahale ja edule. Ja vahendina haridusele.
Keskkooli asemel läksin ma tehnikumi agronoomiat õppima. Sest “suurfarmid on riigi tulevik”. Ja mina tahtsin, et mul selles tulevikus üks hästimakstud koht oleks.
Vahepeal jõudsin ma mehele minna ja lapse saada. Esimest ametlikult, teist nii, et üks sõbratar palus mul paar päeva last hoida. Kokkuvõttes hoidis mu mees seda last kolm aastat. Ja mina teenisin raha nagu vana loom, et neil millestki puudus poleks ja et lapse tulevik joodikust emale vaatamata turvaline saaks.
Tehnikumis läksin kohe lüpsjaks. Ja nii ruttu kui sain, tegin traktoristipaberid ja sain leebema tööaja ning suurema palga.
Üsna kiiresti hakkas aga koitma, et seoses riigikorra muutusega kaovad suurfarmid, millel minu elus nii kindel koht pidi olema, lihtsalt ära.
Motivatsioon langes. Ja kui Tallinna kokaks kutsuti, oli otsus pealinna ja suurema palga kasuks kerge tulema.
Mehest läksin lahku, laps jõudis oma koju tagasi. Mis tunne mul oli, ei taha ma rääkida. Liiga valus…
Olin mõnda aega kokk ja siis läksin aastaks sõjaväkke. Jäin neljaks. Mulle sobis – teha polnud muud kui tugev olla ja trenni teha ja õppida.
Kui sõjaväest tulin, sain aru, et on aeg suureks saada. Olin mõnda aega restaureerija, siis tegin ehitusfirma.
Tööd oli ropult, rahast polnud ka puudust. Sõpradega pole mul eriti vedanud, suhetega olid lood kah üsna ebamäärased. Polnud aega eriti otsida ega igatsedagi.
Kõik oli joones, lineaarselt joones. Kuni ma kokku kukkusin. Korraga ütles mu keha üles. Süda, närvid, kõik. Lamasin voodis ja valutasin. Kõik, millel oli mõte sees olnud, muutus tühjaks.
Ma lõpetasin ehitusfirma ja olin mõnda aega niisama. Siis hakkasin midagi otsima. Õppisin inimesi aitama – õpetasin erivajadustega inimestele puutööd, vahetasin narkarite süstlaid, püüdsin rataste vahele jäänutele abiks olla. Sain ajast ja inimestest teada palju sellist, mida varem, edukamana, nähagi poleks osanud.Muuhulgas õppisin juurde ka meditsiini ja terviseedendust.
Raha oli mu maha jätnud, aga hakkama ma sain.
Kõik, mis mul olnud on, olen ma saanud tööd, tööd ja veelkord tööd tehes. Minu maailmas ei olnud kohta tasuta lõunatele ega õnnelikele juhustele.
Esimene JUHUS oli Lee, kes mulle ühes oma tõmbetuules otsa jooksis.
Pärast seda on veel ühtteist juhtunud. Ma olen mõne loo kirjutanud ja need on ilmunud. Pilte teinud ja need on ilmunud. Mul on olnud kaks näitust ja millalgi hakkasin ma romaani kirjutama. Kas valmis saan, ei tea. Ja mis sellega peale hakkan, ei tea ma ammugi mitte.
Vahepeal jõudsin töötu ka olla. Sotssüsteem nimelt on karm koht, kus vähese raha peale on palju tahtjaid. Ja mina ei osutunud neist kõige järjekindlamaks.
Otsisin tööd, aga leidsin raseduse. Ja kuna šansid tööd leida muutusid sellega seoses hüppeliselt väiksemaks, oli uue oma firma loomine üsna loogiline. Mõtlesime Unekotiga pisikese mööblitööstuse peale, aga pärast pikka mõtlemist tegime hoopis kirjastuse. Tõtt öelda olin oma väikesest raamatumajast ammu unistanud… Ja rasedana poleks ma ka suurem asi mööblivalmistaja olnud, kõik see tolm ja liim ja müra.
Võin vist öelda, et üleminekuaeg tegi elu mõnevõrra raskemaks. Mul olid kindlad plaanid tehtud ja suured muutused sinna plaanidesse ei kuulunud. Aga huvitavamaks tegid need muutused elu ka.

Aja(s)tu tõmbetuul

Põlvkonnanägemust jagavad täna Kati ja Marta.
Olen samast põlvkonnast ja jäin mõtlema oma kogemuse üle.

*

1992 lõpetasin keskkooli. Uhke oleks öelda, et “olin orienteeritud haridusele” või et siis “rahale” või “karjäärile” või midagi sama peent.
Tutkit! Oli pea laiali otsas, oli süle ja seljaga seiklusi ja suhteliselt juhuslikult püsis hing kah sees. Sai jäädud kaks korda ühe ülikooli ukse taha, sai eri aegadel kolmes ülikoolis õpitud ja mitte ühtegi neist lõpetatud. Sai ennast otsitud õige mitut masti tööde-tegemiste juurest. Natuke Eestis, natuke Soomes. Lõunasse tahtsin ka, aga aserite-armeenlaste sõda ja nõuka-liidu lagunemine lahendasid selle tahtmise minu eest negatiivselt. Leetu tahtsin ka, aga see töökoht, millele lootnud olin, kadus turumajanduse tulles ära.
Nii et tõmbetuul oli võimas. Ja selle asemel, et kindlalt mingit rida ajada, lendasin ma – silmad peas uudishimust pärani – selle tõmbetuule erinevate iilidega reipasti kaasa.
Sõpru oli igat masti. Kandilisemaid ja karvasemaid, sulelisemaid ja muidu linde. Uhkemaid ja räsitumaid ja relvade ja atrade ja muusadega.

Ma ei saa öelda, et aeg oleks mu millestki suurest ilma jätnud, ehkki ma olen nii mõndagi ilmajäämist kibedalt kahjatsenud. Ja ma ei saa öelda, et aeg oleks mingeid erilisi võimalusi pakkunud. Ehkki ma olen võtnud, mis selle ülalmainit tõmbetuulega vastu on lennanud.

Tegelikult on see peaaegu et hirmutav, kui JUHUSLIKULT kõik läinud on. Olen vahel oma elu lahanud nagu romaani – süžee ja faabula eraldi, sõlmituskohtadele joon ümber. Arengupsühholoogias on muidugi õigemad mõisted, aga mulle meeldib kirjanduslik lahterdamine rohkem.
Ja need sõlmitused – need on tõesti kohutavalt juhuslikud olnud. Võtame või töö. Need tööd, mille kohta kuskil mõni leping on olnud.

Ma töötasin haiglas, sest kuskil pidin ma töötama ja haigla kuulutas lehes.
Ma töötasin poes, sest vaata eelmist punkti.
Minust sai ajakirjanik, sest ma kohtasin kolme aasta jooksul kolmes erinevas kohvikus kolme erinevat inimest, kes kutsusid.
Kui ma kümme aastat ja sületäis väljaandeid hiljem sellest tööst eemale ihkasin, kutsus üks Parajalt Paks ja Parimais Aastais mees mind oma kirjastusse.
Enda omani oli sealt üks valus samm, aga seegi sai astutud.
Ja ühel hetkel jõudis osa minust jälle lehetööd tegema.
Jälle üsna juhuslikult.
Kusjuures, kogu oma juhustest kantud elu olen ma elanud ausa pühendumisega just sellele juhusele, mis parajasti mu ümbr on.

Ma ei oska ennast kellegagi võrrelda ka. Õnnelik, jah, seda olen ma enamasti. Aga see pole nagu saavutus, see lihtsalt on. Nagu õhk või vesi. Ja vee eest olen ma kah rohkem vaeva näinud:).
Kui ma millegi eest VÄGA TÄNULIK olen, siis inimeste ja ideede eest. Neid ma olen püüdnud hoida ka, tõmbetuulte eest veidikesegi varjul.
Ja õige mitu neist, kes mulle läbi aja tähtsad on olnud, on siinsamas paremal pool blogirullis kirjas. Ja mõnedest teistest, ikka tähtsatest, on siin aegajalt lihtsalt juttu.

Ma usun, et sõbrad ei ole tulnud aja tõttu ega aja kiuste.
Ja sellepärast ei olegi väga oluline, kas elada stabiilsel ajal või vahepealsel ajal. Parimad – inimesed ja ideed – ei lase end ajast ülemäära segada.
Lõpetaks vene värgiga: "Ne imei sto rublei, a imei sto druzei."

Pööripäev

Pööripäevad on erilised. Miks täpselt st ratsionaalselt võttes, ei tea. Aga on. Eriti kevadine ja suvine, loomulikult.
Kevade saabumise töötasin rahulikult "sisse". Kui on sisse magamine, on ka sisse töötamine, eksoleju.
Pööripäevased soovid lähevad täide.
Soovige, armsad, soovige!

Kõik loomad rahutud

Märtsikuu muudab kassid segaseks. Eile oleksin esimese hooga une pealt õue sööstnud - keegi kisendas niiiiiiiii südantlõhestavalt. "Kassid..." ütles Kats läbi une.
Olid. Mäuuuuuu..... Kräuuuuuu...
Täna nõudis meie Triibik ka õue, olgu või räsitud, aga tulgu tagasi...
Ei aita see kastratsioongi märtsikuu vastu mitte.

Meie, inimloomade, käitumises on samuti märtsi-sündroome. Lõuna-Eestisse, hüüab üks hääl minu sees. (Mäuuuuuuu, eks ole.)
Eelmisel aastal oli sama jama.
Eks näis, kas päädib aiatöösse ära.
Või siis ei...? (Kräuuuuuu...., eks ole.)

*
Pool paastuaega on läbi. Ma ei saa üle sellest tundest, et loobumine on üks lõbus asi. Paneb silmad särama ja ajab natuke itsitama. Ja loob kuidagi... hea tunde. Ma TEAN ju, et see ei muuda nende elu kergemaks, kel süüa pole vmt, aga lihtsalt hea on. Nagu meeldetuletus, et nii paljut kõigest sellest, mida ma enda ümber näen, ei ole mul tegelikult VAJA.
Kui eelmisel aastal loobusime ainult lihast, siis sel aastal lisasime ka alkoholi ja magusa. Kolme nädala jooksul olen joonud kahel korral veini ja söönud ühe tordilõigu ja ühe batoonikese. Üks veinijoomine ja tordilõik olid isa sünnipäeval, seega peaaegu nagu ei loe. "See pole vein, see on lõhekaste," ütles mu isa väärikalt. (Vanemad on KOHUTAVALT armsad - olen neile öelnud, et nad ei pea ju paastuaega arvestama, aga ikka teevad nad sel ajal meile kala.)
Eks näis, kuidas ülejäänud kolm nädalat kulgevad...
Üks, millest ma loobuda ei suuda, on ilmselt kohv. Aga võib-olla kunagi suudan...?

*

Mõtlesin veidi oma kolimistest. Kaks märksõna on alati olnud, kaks vastandlikku märksõna. Õnn. Ja siis meeleheide.
Ma olen igas kodus nii õnnelik olnud. Ja ikka on lahkumises olnud põgenemise noote.
Elu esimese korterimüügi võtsin ette sellepärast, et töökoht kolis ja uues kohas polnud duširuumi. Olin tükk aega korterit müüa plaaninud, et laen võtta ja suurem ning mugavam osta. Siis hakkas aga kiire:). Sain hämmastavalt kiiresti müüdud ja avastasin, et ... ups, mul on taskutäis raha ja edukad laenuläbirääkimised, aga puudub koht, kuhu kolida.
Ma leidsin selle koha kahe päevaga. Kahe kummalise päevaga, kus ma väsimusest tuikudes ringi hulkusin ja muuhulgas (sic!) Katsiga tuttavaks sain. Head päevad olid, kas pole?
Ma olin selles uues korteris väga õnnelik. Selle õnne vahele mahtus üks majamüük - vanaema tahtis majast lahti saada - ja selle märksõna oli jälle meeleheide. Sest ma olin selles majas nii kaua nii õnnelik olnud.
Ja siis jättis vanaema raha mulle ja natuke mööblit, mis mu linnakoju ära ei mahtunud ja ma ostsin selle praeguse maja. Et vanaema raha inflatsioonis kaotsi ei läheks - juhuks, kui ta seda ikka endale peaks tahtma.
Ise elasime - nüüd juba Katsiga - linnas mõnusalt edasi. Kuni maja ümbert puud maha võeti ja me ühel lämbel augustikuu päeval (meeleheites) otsustasime - ära siit. Tulime maale, siin ei raiu keegi puid akna alt.
See oli päev enne Katsi sünnipäeva, nii et me helistasime kõik külalised läbi ja teatasime, et oleme kolinud.
Me oleme siin väga õnnelikud olnud. Meeleheidet mul praegu ei ole. Tuleb ilmselt hiljemalt siis, kui kõik plaanitud kinnisvarakülad siia ümbrusse käiku lähevad. Kui me sellal veel siin oleme...
... Mis mind õnnelikuks teeb? Koht, kuhu panna kohvitass ja koht, kuhu panna raamat. (Ja et mõlemad olemas oleks, loomulikult.) Vaade loodusesse selle koha pealt, kus ma töötan. Vaikus. Kui inimesed, siis sõbralikud ja loovad.
... Pole vist ime, et ma enamasti õnnelik olen?

Kevad tuleb vääramatu väega...

Selline rida oli ühes Avo Üpruse luuletuses. Lugesin seda millalgi jõuluperioodil ja veebruarikuistes külmades tuletasin aegajalt meelde. Et tuleb. Tuleb vääramatu väega...
Igal talvel otsin ma MÄRKE. Väikeste lindude teistmoodi ja hoogsam säutsumine. Lume määrdumine. Inimeste talvetüdimus. Päikese pikemad kaared.
Need kõik on kaudsed märgid.
Aga need siin piltidel on otsesed. Kevad on tulnud.
Esimene leid oli laupäeva pärastlõunal. Pildid tegi Unekott pühapäeval.

Lemmiklooma sünnipäev

Niisiis, meie pere kõige blondim daam (all) peab täna oma esimest juubelit. Viis aastat maailma armsaimat koera! Üleval minu emme saadetud õnnitluskaart.

Ta on tõeline valvekoer - mitte keegi pane diivanilt patja pihta, kui sellel padjal üks kena koon puhkab.
Tõeline luurekoer - iga uue inimese puhul annab ta teada, kas tegu on meeldiva inimesega. Või mitte nii väga. (Olgu öeldud, et vähem meeldivaid on haruharva.)
Tõeline kaisukoer - käsklus "Kaissu!" täidetakse alati.
Tõeline köögikoer - toiduvalmistamisel alati abiks.
Parim lapsehoidja - Kristoferi kolmandast elupäevast alates.
Imeline kaaslane mistahes üksildase ja palju nokitsemist nõudva töö ajal.

... Kui ma neli aastat ja kümme kuud tagasi väikese valge karvakeraga kohtusin, olin ma kindlalt otsustanud, et koera me linnakorteris pidama ei hakka. Aga Kersti oli ühest imelisest kutsikast nii vahvasti jutustanud, et me otsustasime Kerstile külla minnes ka kutsikaid vaadata.
Kersti juurde me ei jõudnudki. Hoidsin valget karvakera süles ja teadsin, et SEE SIIN ON MINU KOER.
Oligi.
Järgmisel hommikul pidime koos Kerstiga kuhugi grüünesse sõitma. Ja ohh! millist nägu Kersti tegi, kui auto tagaistmel oma aknast nähtud imeloomaga kohtus:).
Ja siis läksin ma Unekoti sünnipäevale nii kui Toots muiste, kutsikas põues.
Ja nii tükk aega igale poole. Õige pea ta muidugi enam põue ei mahtunud ja siis süllegi mitte.
Süles või varba peal on nüüd ainult koonu koht. Esikäpp mahub ka ära.

Vaidlusteema: abordid

Ieska blogis on mõttekäik vastutustunde suurendamisest abortide näitel. Asutasin end vaidlema, kuid kuna mõttekäik venis pikale, otsustasin selle siia kirjutada.

Jah, ka see on omamoodi võrdõiguslikkus - on ebaõiglane, et ühel on paha, olgu siis juba parem kahel paha.
Aga "paha olemist" seadustega sätestada tundub pisut... barbaarse lahendusena.
Mis siis muutuks? Enne kui vastutustunne koju jõuab ja šariaadi meenutavad seadused vereringesse harjuvad, räsime jõhkralt (peamiselt) noort põlvkonda, vähendades seega rahvaarvu ning ilmselt suurendades enesetappude hulka. Eriti meeste hulgas.
Lahendus võiks olla nõustamiskeskustes ja korralikus lapsendamissüsteemis. Ja mõnevõrra suuremas sotsiaalreklaami mahus, mis julgustaks elu edasi andma ka juhul, kui (veel ühe) lapse kasvatamiseks valmis ei olda.
Eesti on väike riik vähese sündivusega. Keeldude ja käskudega olukorda ei paranda, kinni maksmine ka alati ei aita. Aga sotsiaalne julgustus võiks olla toeks - teadmine, et su otsust aktseptitakse, teeb lihtsamaks mistahes otsuse.
Kes sellest süsteemist võidaksid? Lapsed, kes saaksid sünniõiguse. Naised, kellel oleks võimalus n-ö turvaliselt rasedus lõpuni kanda ning kes ei peaks aborti - isegi ise kogemata on selge, et tegu on väga ebameeldiva operatsiooniga - tegema ning oma tervisega riskima. Ja kogu ühiskond, kus kokkuvõttes oleks rohkem lapsi ning ehk ka rohkem lastega peresid.

Minut demokraatiat, meepäevad ja pannkoogid...

Valimiste kiituseks tuleb muuhulgas öelda sedagi, et kena põhjus vanematel külas käia, üksiti meemessi uudistada, pannkooke süüa ja muljeid vahetada.
Poliitiliseks VAIDLUSEKS pole meil aga läinudki - igaühel on oma eelistus. Ilmselt olen mina ainus, kes oma valitut Riigikogus ei näe, aga ma 0len alati rohkem niššidesse passinud kui suurde saali.

Veel häid uudiseid- ilm kisub kevadesse. Sajab vett ja lund, vett ja lund. Maja ees paistab läbi vee lume vahelt natuke rohelist nelki.
Aiahooaeg ei ole enam kaugel. Ja toataimi võib tasapisi tagasi lõikama hakata. Kui lõigatud, siis paar nädalat taastumiseks ja siis ümber istutamine.

Eile käis Kristofer vanaemal külas. Ja meil Katsiga oli KAHEKESI KODUS õhtu. Tulemuseks on 2/3 tapetseeritud köök. Tegime suure potiga kliistrit ja muudkui aga kleepisime. Igavesti lahe oli - tuli huugas pliidi all, Lessa ja Triibik lesisid diivanil teineteisel peaaegu kaisus - kust neil see armastus järsku peale tuli, ei tea.

Tüüne nädalavahetus.

"Ei homoabieludele!"

Nojah, jälle lehed lärmi täis. Nagu riigis midagi muud ei sünnikski. Ometi on maailmas märksa huvitavamaid asju kui homotemaatika...
...Aga mingi väike kurat mu sisemas ajab jälle kaasa kobisema.

Jah, rohkem ja vähem lugupeetud - keelake aga homoabielud ära.
Ja mina räägin, mismoodi me sellest võidame.

* Ärakeelatus loob teatavaid võimalusi. Mõistlik inimene annab metsavennale süüa ning aitab "keelatud perekondadel" mõnd paragrahvikonksu paremini sättida.
* Mis keelatud, see silmapaistev. "Me oleme koos," olen mõnes kohas öelnud, kerge rõhuga viimasel sõnal. Ja saanud pisut sügavamagi kummarduse kui ehk muidu oleks saanud.
* Seaduste puudumine annab võimaluse ametnikule öelda: "Seadust selle kohta küll pole, aga..." - ja tulemuseks on pisut suuremgi abivalmidus kui ehk muidu oleks olnud. Ametnik saab enesesse pilgu heita ja otsustada: "Inimest on minus rohkem kui ametnikku." Mina olen tänulik. Ametnik, vabandust, rohkem inimene, on enda üle uhke.
* Võimalus ridade vahele infot paigutada on ilus ja inimesi liitev.
* Väljaspool seadust saab loota vaid enesele ja kaasinimestele. Olen kogenud, et see on kohati turvalisemgi kui seadusele lootmine.
* Ärakeelatus laseb meeles hoida, et maailm ei ole reglementeeritud ja turvaline. Ei ole kunagi olnud. Aga illusioonide puudumine teeb elu omajagu lihtsamaks.
* Ärakeelatus loob pisut pahelise aura. Kena ja kodanlikku imagot ei saavuta, aga uskuge - maailmas on neid inimesi rohkem, keda kenadeks kodanlasteks pidada ei anna, kui neid, kes seda on.
* Need samasoolised pered, kes on koos, on seda oma sügavaima veendumuse, vastastikuse armastuse ja omavahelise kokkuleppe pärast. Ei mingit võimalust abielusse heitmiseks mingil muul põhjusel - raha, vanemate meelehea, ühiskondlik positsioon... Ei mingit võimalust abielu kaudu oma sotsiaalset staatust tõsta - oled kes oled, ilma võimaluseta teisepoole selja taha pakku minna.
* Ei mingit lootust, et riik ühel või teisel juhul peremuresid lahendada aitab - järelikult ei tohi neid muresid tekkida, järelikult peab lihtsalt tugev olema.

Sellised mõtted tekivad riigi suhtumise peale.
Ole tänatud, kodumaa - tugevust ei saa kunagi liiga palju olla.