Ideejupp: abimajandamine

Sattusime täna ühe linnasõbratariga toidust rääkima. Et kust ja mida ja mis seal sees on. Ja kui palju on toitudes säilitusaineid ja värvaineid ja lõhna- ja maitseaineid ja mis need sööjate kehadega teevad.
Ja siis ütles see sõbratar - kes parajasti oma lapse allergia pärast muretses - mulle jummala siiral toonil, et "küll sul on hea, sa kasvatad ise...". Võimalust mööda kasvatan jah, ehkki mitte kõike ja mitte aastaringseks kasutamiseks, varem või hiljem tuleb ikka sammud turule sättida.
Jah, mulle meeldib aias ja köögis askeldada. Kuna töö ja hobi (ehk lugemine ja kirjutamine) on minu elus kenasti kattunud, annavad aed ja köök teretulnud puhkusevõimaluse, mis mõtted mujale viib ja pilgul kaugusse laseb lennata.

Ja siis tekkiski seesinane ideejupp. Meie perel on maad rohkem, kui me oma tarbeks üles harida suudaksime ja seepärast laseme kohalikul ühistul seal põldu pidada.
Aga selle põllu veerest võiks ju pakkuda peenramaajuppe neile kenadele inimestele, kes tahaksid ise endale toitu kasvatada. Peenrad teha, külvata, nädalavahetustel rohimas ja kastmas käia ning saaki koristama tulla tuleks soovi avaldanud kenal inimesel, vahepeal oma peenraid kastes võin ka teise omad ära kasta.
Tulemuseks oleks vähem sõltumist poes pakutavast kaubast. Pluss maatöö- ja mullalõhnarõõm.
Miinuseks on aja- ja bensiinikulu, lagunev maniküür ja kevadest sügiseni lühikesed küüned ning harjunud elustiili mõningane ümberkorraldamine. Mäletate, kunagi kasutati sellise asja kohta väljendit "abimajand"?:)

Nii et kui keegi peaks tundma soovi nädalavahetustel maal oma ürdipeenart või kartulivagu või minupoolest kasvõi arbuusipeenart pidada, siis andku aga teada.