Vaidlusteema: abordid

Ieska blogis on mõttekäik vastutustunde suurendamisest abortide näitel. Asutasin end vaidlema, kuid kuna mõttekäik venis pikale, otsustasin selle siia kirjutada.

Jah, ka see on omamoodi võrdõiguslikkus - on ebaõiglane, et ühel on paha, olgu siis juba parem kahel paha.
Aga "paha olemist" seadustega sätestada tundub pisut... barbaarse lahendusena.
Mis siis muutuks? Enne kui vastutustunne koju jõuab ja šariaadi meenutavad seadused vereringesse harjuvad, räsime jõhkralt (peamiselt) noort põlvkonda, vähendades seega rahvaarvu ning ilmselt suurendades enesetappude hulka. Eriti meeste hulgas.
Lahendus võiks olla nõustamiskeskustes ja korralikus lapsendamissüsteemis. Ja mõnevõrra suuremas sotsiaalreklaami mahus, mis julgustaks elu edasi andma ka juhul, kui (veel ühe) lapse kasvatamiseks valmis ei olda.
Eesti on väike riik vähese sündivusega. Keeldude ja käskudega olukorda ei paranda, kinni maksmine ka alati ei aita. Aga sotsiaalne julgustus võiks olla toeks - teadmine, et su otsust aktseptitakse, teeb lihtsamaks mistahes otsuse.
Kes sellest süsteemist võidaksid? Lapsed, kes saaksid sünniõiguse. Naised, kellel oleks võimalus n-ö turvaliselt rasedus lõpuni kanda ning kes ei peaks aborti - isegi ise kogemata on selge, et tegu on väga ebameeldiva operatsiooniga - tegema ning oma tervisega riskima. Ja kogu ühiskond, kus kokkuvõttes oleks rohkem lapsi ning ehk ka rohkem lastega peresid.