Kevad tuleb vääramatu väega...

Selline rida oli ühes Avo Üpruse luuletuses. Lugesin seda millalgi jõuluperioodil ja veebruarikuistes külmades tuletasin aegajalt meelde. Et tuleb. Tuleb vääramatu väega...
Igal talvel otsin ma MÄRKE. Väikeste lindude teistmoodi ja hoogsam säutsumine. Lume määrdumine. Inimeste talvetüdimus. Päikese pikemad kaared.
Need kõik on kaudsed märgid.
Aga need siin piltidel on otsesed. Kevad on tulnud.
Esimene leid oli laupäeva pärastlõunal. Pildid tegi Unekott pühapäeval.