Aja(s)tu tõmbetuul

Põlvkonnanägemust jagavad täna Kati ja Marta.
Olen samast põlvkonnast ja jäin mõtlema oma kogemuse üle.

*

1992 lõpetasin keskkooli. Uhke oleks öelda, et “olin orienteeritud haridusele” või et siis “rahale” või “karjäärile” või midagi sama peent.
Tutkit! Oli pea laiali otsas, oli süle ja seljaga seiklusi ja suhteliselt juhuslikult püsis hing kah sees. Sai jäädud kaks korda ühe ülikooli ukse taha, sai eri aegadel kolmes ülikoolis õpitud ja mitte ühtegi neist lõpetatud. Sai ennast otsitud õige mitut masti tööde-tegemiste juurest. Natuke Eestis, natuke Soomes. Lõunasse tahtsin ka, aga aserite-armeenlaste sõda ja nõuka-liidu lagunemine lahendasid selle tahtmise minu eest negatiivselt. Leetu tahtsin ka, aga see töökoht, millele lootnud olin, kadus turumajanduse tulles ära.
Nii et tõmbetuul oli võimas. Ja selle asemel, et kindlalt mingit rida ajada, lendasin ma – silmad peas uudishimust pärani – selle tõmbetuule erinevate iilidega reipasti kaasa.
Sõpru oli igat masti. Kandilisemaid ja karvasemaid, sulelisemaid ja muidu linde. Uhkemaid ja räsitumaid ja relvade ja atrade ja muusadega.

Ma ei saa öelda, et aeg oleks mu millestki suurest ilma jätnud, ehkki ma olen nii mõndagi ilmajäämist kibedalt kahjatsenud. Ja ma ei saa öelda, et aeg oleks mingeid erilisi võimalusi pakkunud. Ehkki ma olen võtnud, mis selle ülalmainit tõmbetuulega vastu on lennanud.

Tegelikult on see peaaegu et hirmutav, kui JUHUSLIKULT kõik läinud on. Olen vahel oma elu lahanud nagu romaani – süžee ja faabula eraldi, sõlmituskohtadele joon ümber. Arengupsühholoogias on muidugi õigemad mõisted, aga mulle meeldib kirjanduslik lahterdamine rohkem.
Ja need sõlmitused – need on tõesti kohutavalt juhuslikud olnud. Võtame või töö. Need tööd, mille kohta kuskil mõni leping on olnud.

Ma töötasin haiglas, sest kuskil pidin ma töötama ja haigla kuulutas lehes.
Ma töötasin poes, sest vaata eelmist punkti.
Minust sai ajakirjanik, sest ma kohtasin kolme aasta jooksul kolmes erinevas kohvikus kolme erinevat inimest, kes kutsusid.
Kui ma kümme aastat ja sületäis väljaandeid hiljem sellest tööst eemale ihkasin, kutsus üks Parajalt Paks ja Parimais Aastais mees mind oma kirjastusse.
Enda omani oli sealt üks valus samm, aga seegi sai astutud.
Ja ühel hetkel jõudis osa minust jälle lehetööd tegema.
Jälle üsna juhuslikult.
Kusjuures, kogu oma juhustest kantud elu olen ma elanud ausa pühendumisega just sellele juhusele, mis parajasti mu ümbr on.

Ma ei oska ennast kellegagi võrrelda ka. Õnnelik, jah, seda olen ma enamasti. Aga see pole nagu saavutus, see lihtsalt on. Nagu õhk või vesi. Ja vee eest olen ma kah rohkem vaeva näinud:).
Kui ma millegi eest VÄGA TÄNULIK olen, siis inimeste ja ideede eest. Neid ma olen püüdnud hoida ka, tõmbetuulte eest veidikesegi varjul.
Ja õige mitu neist, kes mulle läbi aja tähtsad on olnud, on siinsamas paremal pool blogirullis kirjas. Ja mõnedest teistest, ikka tähtsatest, on siin aegajalt lihtsalt juttu.

Ma usun, et sõbrad ei ole tulnud aja tõttu ega aja kiuste.
Ja sellepärast ei olegi väga oluline, kas elada stabiilsel ajal või vahepealsel ajal. Parimad – inimesed ja ideed – ei lase end ajast ülemäära segada.
Lõpetaks vene värgiga: "Ne imei sto rublei, a imei sto druzei."