Unekott, põssapoeg...

... tassis mu aukliku naha turule ehk riputas mu blogi konkursile.
Ja küsis maailma süütuimal häälel, et "kas sina siis ei ole kiitusest ja kriitikast huvitatud".

Retooriline vastus, et "no kiita ikke võib." Kriitikast, tänan pakkumast, ma tõesti huvitatud ei ole, kuna sellest ilmselt peale õhuliikumise muud kasu ei sünni. Vaevalt, et ma kellegi silmis tõusmiseks midagi muuta viitsiks. Ripsmetuši värvi ehk või midagi sellesarnast. Kui see ikka tõesti teeks kellelegi rõõmu, kes mulle meeldib:).

Aga kui ma selle üle pikemalt mõtlema jäin, siis ehkki komplimendid meeldivad mulle väga - ja ma usun neid kahesajaprotsendiliselt! - on igasugune kiitus võõrastelt üsna pinnapealne. Teeb rõõmu. Jah, ma teen ehk paar kohmakat valsikeerdu ja avan ehk vahuveini ja võimalik, et jutustan sellest komplimendist järgmise paari väikevestluse (small talk) käigus. Aga see on ka kõik.

Ja ELU, mu armsad, on peamiselt ikka väljaspool küberruumi.
Ja selles väljaspoolses elus tunnen ma end üsna kiidetuna... Nii et siin blogis ilmselt konkursi auks suuri muutusi, uut kujundust või uusi vaimutuuli oodata ei ole. Kinni ka ei pane.

Ja Unekoti kohta on aus märkida veel seda, et eelmisel aastal polnud tema see, kes mu püünele tiris. Aga kes see oli, seda ma ei tea.