Katsi lugu: elu nagu meri

Lee luges mulle mitu lugu ette ja ma tunnen, et jah, ka mina tahan sellest rääkida. Oma elluastumise ajastust.
Mina olin “orienteeritud”. Rahale ja edule. Ja vahendina haridusele.
Keskkooli asemel läksin ma tehnikumi agronoomiat õppima. Sest “suurfarmid on riigi tulevik”. Ja mina tahtsin, et mul selles tulevikus üks hästimakstud koht oleks.
Vahepeal jõudsin ma mehele minna ja lapse saada. Esimest ametlikult, teist nii, et üks sõbratar palus mul paar päeva last hoida. Kokkuvõttes hoidis mu mees seda last kolm aastat. Ja mina teenisin raha nagu vana loom, et neil millestki puudus poleks ja et lapse tulevik joodikust emale vaatamata turvaline saaks.
Tehnikumis läksin kohe lüpsjaks. Ja nii ruttu kui sain, tegin traktoristipaberid ja sain leebema tööaja ning suurema palga.
Üsna kiiresti hakkas aga koitma, et seoses riigikorra muutusega kaovad suurfarmid, millel minu elus nii kindel koht pidi olema, lihtsalt ära.
Motivatsioon langes. Ja kui Tallinna kokaks kutsuti, oli otsus pealinna ja suurema palga kasuks kerge tulema.
Mehest läksin lahku, laps jõudis oma koju tagasi. Mis tunne mul oli, ei taha ma rääkida. Liiga valus…
Olin mõnda aega kokk ja siis läksin aastaks sõjaväkke. Jäin neljaks. Mulle sobis – teha polnud muud kui tugev olla ja trenni teha ja õppida.
Kui sõjaväest tulin, sain aru, et on aeg suureks saada. Olin mõnda aega restaureerija, siis tegin ehitusfirma.
Tööd oli ropult, rahast polnud ka puudust. Sõpradega pole mul eriti vedanud, suhetega olid lood kah üsna ebamäärased. Polnud aega eriti otsida ega igatsedagi.
Kõik oli joones, lineaarselt joones. Kuni ma kokku kukkusin. Korraga ütles mu keha üles. Süda, närvid, kõik. Lamasin voodis ja valutasin. Kõik, millel oli mõte sees olnud, muutus tühjaks.
Ma lõpetasin ehitusfirma ja olin mõnda aega niisama. Siis hakkasin midagi otsima. Õppisin inimesi aitama – õpetasin erivajadustega inimestele puutööd, vahetasin narkarite süstlaid, püüdsin rataste vahele jäänutele abiks olla. Sain ajast ja inimestest teada palju sellist, mida varem, edukamana, nähagi poleks osanud.Muuhulgas õppisin juurde ka meditsiini ja terviseedendust.
Raha oli mu maha jätnud, aga hakkama ma sain.
Kõik, mis mul olnud on, olen ma saanud tööd, tööd ja veelkord tööd tehes. Minu maailmas ei olnud kohta tasuta lõunatele ega õnnelikele juhustele.
Esimene JUHUS oli Lee, kes mulle ühes oma tõmbetuules otsa jooksis.
Pärast seda on veel ühtteist juhtunud. Ma olen mõne loo kirjutanud ja need on ilmunud. Pilte teinud ja need on ilmunud. Mul on olnud kaks näitust ja millalgi hakkasin ma romaani kirjutama. Kas valmis saan, ei tea. Ja mis sellega peale hakkan, ei tea ma ammugi mitte.
Vahepeal jõudsin töötu ka olla. Sotssüsteem nimelt on karm koht, kus vähese raha peale on palju tahtjaid. Ja mina ei osutunud neist kõige järjekindlamaks.
Otsisin tööd, aga leidsin raseduse. Ja kuna šansid tööd leida muutusid sellega seoses hüppeliselt väiksemaks, oli uue oma firma loomine üsna loogiline. Mõtlesime Unekotiga pisikese mööblitööstuse peale, aga pärast pikka mõtlemist tegime hoopis kirjastuse. Tõtt öelda olin oma väikesest raamatumajast ammu unistanud… Ja rasedana poleks ma ka suurem asi mööblivalmistaja olnud, kõik see tolm ja liim ja müra.
Võin vist öelda, et üleminekuaeg tegi elu mõnevõrra raskemaks. Mul olid kindlad plaanid tehtud ja suured muutused sinna plaanidesse ei kuulunud. Aga huvitavamaks tegid need muutused elu ka.