Lemmiklooma sünnipäev

Niisiis, meie pere kõige blondim daam (all) peab täna oma esimest juubelit. Viis aastat maailma armsaimat koera! Üleval minu emme saadetud õnnitluskaart.

Ta on tõeline valvekoer - mitte keegi pane diivanilt patja pihta, kui sellel padjal üks kena koon puhkab.
Tõeline luurekoer - iga uue inimese puhul annab ta teada, kas tegu on meeldiva inimesega. Või mitte nii väga. (Olgu öeldud, et vähem meeldivaid on haruharva.)
Tõeline kaisukoer - käsklus "Kaissu!" täidetakse alati.
Tõeline köögikoer - toiduvalmistamisel alati abiks.
Parim lapsehoidja - Kristoferi kolmandast elupäevast alates.
Imeline kaaslane mistahes üksildase ja palju nokitsemist nõudva töö ajal.

... Kui ma neli aastat ja kümme kuud tagasi väikese valge karvakeraga kohtusin, olin ma kindlalt otsustanud, et koera me linnakorteris pidama ei hakka. Aga Kersti oli ühest imelisest kutsikast nii vahvasti jutustanud, et me otsustasime Kerstile külla minnes ka kutsikaid vaadata.
Kersti juurde me ei jõudnudki. Hoidsin valget karvakera süles ja teadsin, et SEE SIIN ON MINU KOER.
Oligi.
Järgmisel hommikul pidime koos Kerstiga kuhugi grüünesse sõitma. Ja ohh! millist nägu Kersti tegi, kui auto tagaistmel oma aknast nähtud imeloomaga kohtus:).
Ja siis läksin ma Unekoti sünnipäevale nii kui Toots muiste, kutsikas põues.
Ja nii tükk aega igale poole. Õige pea ta muidugi enam põue ei mahtunud ja siis süllegi mitte.
Süles või varba peal on nüüd ainult koonu koht. Esikäpp mahub ka ära.