"Ei homoabieludele!"
Nojah, jälle lehed lärmi täis. Nagu riigis midagi muud ei sünnikski. Ometi on maailmas märksa huvitavamaid asju kui homotemaatika...
...Aga mingi väike kurat mu sisemas ajab jälle kaasa kobisema.
Jah, rohkem ja vähem lugupeetud - keelake aga homoabielud ära.
Ja mina räägin, mismoodi me sellest võidame.
* Ärakeelatus loob teatavaid võimalusi. Mõistlik inimene annab metsavennale süüa ning aitab "keelatud perekondadel" mõnd paragrahvikonksu paremini sättida.
* Mis keelatud, see silmapaistev. "Me oleme koos," olen mõnes kohas öelnud, kerge rõhuga viimasel sõnal. Ja saanud pisut sügavamagi kummarduse kui ehk muidu oleks saanud.
* Seaduste puudumine annab võimaluse ametnikule öelda: "Seadust selle kohta küll pole, aga..." - ja tulemuseks on pisut suuremgi abivalmidus kui ehk muidu oleks olnud. Ametnik saab enesesse pilgu heita ja otsustada: "Inimest on minus rohkem kui ametnikku." Mina olen tänulik. Ametnik, vabandust, rohkem inimene, on enda üle uhke.
* Võimalus ridade vahele infot paigutada on ilus ja inimesi liitev.
* Väljaspool seadust saab loota vaid enesele ja kaasinimestele. Olen kogenud, et see on kohati turvalisemgi kui seadusele lootmine.
* Ärakeelatus laseb meeles hoida, et maailm ei ole reglementeeritud ja turvaline. Ei ole kunagi olnud. Aga illusioonide puudumine teeb elu omajagu lihtsamaks.
* Ärakeelatus loob pisut pahelise aura. Kena ja kodanlikku imagot ei saavuta, aga uskuge - maailmas on neid inimesi rohkem, keda kenadeks kodanlasteks pidada ei anna, kui neid, kes seda on.
* Need samasoolised pered, kes on koos, on seda oma sügavaima veendumuse, vastastikuse armastuse ja omavahelise kokkuleppe pärast. Ei mingit võimalust abielusse heitmiseks mingil muul põhjusel - raha, vanemate meelehea, ühiskondlik positsioon... Ei mingit võimalust abielu kaudu oma sotsiaalset staatust tõsta - oled kes oled, ilma võimaluseta teisepoole selja taha pakku minna.
* Ei mingit lootust, et riik ühel või teisel juhul peremuresid lahendada aitab - järelikult ei tohi neid muresid tekkida, järelikult peab lihtsalt tugev olema.
Sellised mõtted tekivad riigi suhtumise peale.
Ole tänatud, kodumaa - tugevust ei saa kunagi liiga palju olla.
posted by Lee arvutikodu @ 5:43 PM
19 Comments:
Tegelikult ei ole see asi nii hull ja ka kõik erakonnad sugugi ei eita partnerlusseaduse vajalikkust. Lihtsalt Ekspress on seekord erakordselt kollase ja pinnapealse käki kokku keeranud. Qissi naiskond läks sellest artiklist kah niipalju pöördesse, et pöördus otsese küsimusega kõikide suuremate erakondade poole ja praeguseks on laekunud mitmeid patrnerlusseadust toetavaid vastuseid, neis kõigis viidatakse sellele, et Ekspress pani oma jah-ei vastustega lihtsalt täiesti meelevaldselt ära. Vt. http://www.qiss.eu/index.php?option=com_content&task=view&id=551&Itemid=47
Aitäh selle postituse eest:)
Olen Jutaga nõus, et EE astus selle küsitlusega täiega pange. Ju siis oli leheruumi vaja millegagi täita :)
mmm. ma sain ka selle rosimannuse südantlõhestava kirja koos telefoninummeriga. hmm.... helistaks õige ja kurdaks ja selgitaks ja ... kohe igal õhtul muudkui helistaks ja arutaks asja...
Sama teema juurde veel: Eddy kunagi lihtsalt huvi pärast uuris - on olemas vähemalt 2 riiki, kus samasoolised saavad abielluda selliselt, et kumbki ei ole selle riigi kodanik. Need on siis Belgia ja Kanada. Mõlemal juhul läheb üritus finantsiliselt muidugi kalliks, sest bürokraatia eeldab riigis viibimist umbes kuu aja vältel. Keeruline on siinjuures küll küsimus, kas EV peab või ei pea selliselt sõlmitud abielu aktsepteerima. Aga lihtsalt väike vahemärkus :)
reeglina välisriigid nõuavad koduriigilt tõendit, et sa ei ole juba abielus. eesti vabariik küsib aga selle tõendi andmisel, kes on see isik, kellega sa seal abiellud (see vist märgitakse ka sellele tõendile - kindel ei ole). kui see on samast soost, siis nad keelduvad tõendit andmast (kellelgi oli sarnane juhtum), kuigi õiguslikku alust selleks otseselt ei ole. viidati perekonnaseadusele, mille kohaselt sõlmitakse abielu mehe ja naise vahel ja väideti, et kuna eestis on see nii seatud, siis ei anta selle seadusega vastuolus olevaid tõendeid. nonsens, aga ma ei tea, mis sellest asjast edasi sai.
alati on muidgi võimalus valetada :)
LEE: /muigab/ Valetamisel ei ole eriti mõtet, kui sa oma perekonnaga Eestis elad. Abielu pole üksnes valged kleidid, pulmareis ja suguvõsa süldipidu, neid ei keela ju ükski seadus. Küsimus on lastes, tulumaksudeklaratsioonides, maa erastamises jmt. Ja sel juhul pole Belgia abielutõendil muud väärtust peale emotsionaalse. Aga emotsioonidega, tänan küsimast, saan ma ilma paberitagi hakkama.
Nii et tõsisemalt lärmama hakkaksin alles ma siis, kui meie perre veel üks lapsuke peaks tulema, siis ma tahaks seadusega lubatud tulumaksuvõpet. Ühe lapsega pere on nii pisike, et siin saab ilma riigi abita veel kenasti hakkama.
ma ei väidaks, et belgias sõlmitud abielu on meil eo ipso kehtetu. vastavalt rahvuvahelisele õigusele tunnustatakse teistes riikides sõlmitud abielusid ja muid siseriiklikke toiminguid ja tehinguid ka eestis. küll aga tekib probleeme eesti siseriikliku õiguse ja eesti riigi kodanike suhtes teises riigis tehtud toimingu suhtes, mida eestis e selles riigis, kelle kodanikud nad on, ei tunnustata. sel teemal võiks teoretiseerida iseenesest pikalt, kuid teoretiseerimiseks jääb see seni, kuni puudub asjakohane riigikohtu lahend. või euroopa kohtu oma. seega pole siin muiata midagi.
aga sellest ma küll aru ei saa, mismoodi abielu peaks maa erastamisse puutuma?
Ahaa - meil puutus. Poiss sündis ajal, mil vald pakkus sünnitoetust evp-des, millega sai kohapeal maad erastada. Mina suhtusin nii, et Kats erastab oma nimele ära ja kena kõik. Aga kuna meil on maja kaasomandis, sai ka maad ainult kaasomandisse erastada. Irw... Lapsetoetus ju ei tulnud MEILE. Isegi korraldav ametnik läks kaameks: "Issand jumal, te ju ei ole ametlikult abielus...!!!" Tema nimelt oli selle tõiga ära unustanud ja paberid MEIE nimele teinud. Vabandas ette ja taha. Aga minul tuli ahvikiirusel raha leida ja evp-sid vahetada. Ja pool lapsetoetust jäigi kasutamata.
Lõpp hea, kõik hea, maa ja maja kinnistus ja asjad korras, aga siis oli täiesti mõttetut sekeldamist omajagu.
seda kindlasti, et sekeldamist on rohkem. ja selline erastamise-lapsetoetuse kombinatsioon on suht harv nähtus :).
aga kõik muu... kõik need kaasomandite vormistamised jmt - see kõik on eraldi asjaajamisega seotud, kuid siiski on vähemalt mingigi lahendus olemas.
ainuke koht, kus ei ole lahendust üldse, on ühine tulumaksudeklaratsioon - aga kui paljud abikaasadki seda esitavad?
Muide, esitavad küll päris paljud deklareid koos ja seda eriti siis, kui sissetulekud on küllalt erinevad. Ja enamasti ongi nii - olenemata orientatsioonist - et suhtes on üks pool pühendunud rohkem kodu ja perega seonduvale ja teine väljaspool kodu toimuvale. Olenemata sellest, palju kumbki oma tegevusega rahanumbrites sisse toob, on tegu alati tiimitööga. Nii et olukorras, kus meil näiteks üksjagu maksuraha tuulde läheb selle tõttu, et me EI SAA ühist tuludeklarit esitada, tunnen mina, et see on ebaõiglane. Kusjuures, naljakas küll, ebaõiglane just minu elukaaslase suhtes, kelle tegevus oleks justkui vähem väärt selle tõttu, et me koostegemise vilja ühise tuluna deklareerida ei saa, mitte sellepärast, et mina reaalset raha kaotan.
oot, aga mismoodi?
maksuraha läheb tuulde ju sel põhjusel tuulde ainult siis, kui teine pool teenib vähem kui tulumaksuvaba miinimimumi... selline olukord ilmselt ei ole domineeriv? s.t. seda esineb (ntx juhul, kui üks pool on mittetöötav üliõpilane vmt), aga enamikel juhtudel on isiku kuutöötasu ilmselt rohkem kui 2000 eek?
s.t. ma ei taha väita, et seda probleemi ei eksisteeri või et sellega ei peaks midagi ette võetama, kuid ilmselt ei ole see siiski valdav.
ja täiendav maksuvaba tulu kahe v enama lapse puhul ju kehtib ka siis, kui selle mahaarvamise oma tulust teeb 1 lapsevanem (s.t. selleks ei pea ühist td'i esitama)
Elu on natuke mitmekesisem, kui Sinu pakutud variandid. Näiteks on üks pool ettevõtja ja teine kodune või mõlemad FIEd, aga üks paberil kahjumis, teine kõvas kasumis, tööd tehakse tegelikult koos jne jne jne. Mida ma öelda tahtsin, oli see, et olenemata, kes konkreetselt mingi rahapaki koju tõi piltlikult (IRW), siis on tavaliselt paarisuhte mõlemad osapooled sellesse oma panuse andnud ja seda ka juhul, kui ühe sissetulek on väga väike või puudub ametlikult üldse. Ja neid eelpool nimetatud keerulisemaid skeeme, kõik täiesti legaalne nn maksude optimeerimine, saavad heteropaarid kasutada, meie mitte.
kujutage ette, seda kõike ma tean.
ainuke asi, mida ma üritasin öelda, oli see, et sellised situatsioonid ei ole õnneks valdavad. aga kui seda ikka näha ei taheta, et see elu ikka nii kole ei olegi, ega siis miskit teha pole.
that's all.
Vaata, selles suhtes on Sul täitsa õigus, et kõik keissid eraldivõetuna on marginaalsed üksikjuhtumid - aga neil on üks ühine omadus - nende lahendamist lihtsustaks oluliselt partnerlusseadus. Ehk kui me nüüd kõik need marginaalsed ja erinevate probleemidega inimesed kokku võtame, kellel ühel, teisel või kolmandal viisil partnerlusseadusest abi oleks, siis ma arvan, et see inimrühm enam nii marginaalselt väike polekski.
sellega nõus
samas ei ole ma nõus sellega, kui keegi tahab lihtsalt võidelda ja seejuures väidab, et meil pole üldse mingeid õigusi. on küll - ja praktikas on enamaltjaolt ilmselt lahendatav ka seesama laste hooldusõiguse (õigemini eestkoste) küsimus. s.t. ma olen nõus, et tegelikult peaks ja võiks ühiskonnas kõik liikmed (eeldusel, et nad ei ole kellegi suhtes mingil visiil vägivaldsed)saada normaalselt elada. praegu osa siiski ei saa.
küll aga üritan ma alati leida ja näha neid viise ja lahendusi, kuidas ikkagi saab, mitte lihtsalt väita: ei, nii ei saa ja kõik on kole. saab küll, lihtsalt osade asjade jaoks on keerulisemad lahendused. mitte, et see peakski nii olema, aga vähemalt ei ole kõik sugugi mitte nii valdavalt võimatu.
s.t. kui keegi tahab võidelda võitlemise pärast, siis tehku seda.... aga ärgu siis eksitagu masse mingite absoluutväidetega. see pole ka päris adekvaatne. see viimane ei käinud küll ühegi siinkirjutatud väite kohta (kuigi jah, ühte muiet ma siin võtsin küll katsena kaasvestlejat halvustada, aga see ei puutu asjasse).
point on ju selles, kui suur see probleem ikkagi on? just riigi tasemel. ma väidan, et on väiksem (mitte olematu), kui üritatakse näidata. kas kellelgi on konreetsed juhtumid selle kohta, et teda ei lubatud haiglasoleva partneri juurde? või et lapsevanema siitilmast lahkumise korral ei saanud pikaajaline partner eestkosteõigust? ma tean, et sellised võimalused on olemas ja need ei meeldi mulle - aga kui levinud ja valdavad nad on?
ja midagi pole teha, ma ei usu, et kui homme oleks partnerlusseadus vastu võetud, et siis algaks massiline partnerite registreerimine. jah, osad registreeriks, aga mulle tundub, et suhteliselt väike osa. mis jällegi ei tähenda, et ma arvaks, partnerlusseadust pole vaja :)
On küll konkreetseid näiteid haiglasse partneri juurde mittelubamise ja palju muugi kohta. Muide, mina ei arva, et elu on kole, päris ilus tegelikult :) Ja minul isiklikult on elus selles suhtes kõvasti vedanud, et mind ei ole keegi kunagi orientatsiooni pärast räigelt diskrimineerinud, aga tean paljusid, kellel on selline traumeeriv kogemus. Nii et minul iseenesest ei olegi elule palju ette heita, aga see ei tähenda, et ME EI PEAKS PÜÜDMA SAAVUTADA EESMÄRKE, MIDA ME VAJALIKUKS PEAME ja võrdne staatus teiste ühiskonnaliikmetega on kindlasti üks nendest eesmärkidest, partnerlusseadus omakorda osa eelnevast. Oeh, jahh, pikk jutt sai. Varsti näeb ilmselt ilmavalgust ka spetsiaalne blogi, kust kõiki neid "haruldasi ja üksikuid ja ülevõimendatud" probleeme lugeda saab.
Päikest!
Juta (ei viitsinud logida)
Ahaa, mitte, et ma su mõttekäikudega juba kursis ei oleks :) aga - misjaoks peab ühel ühiskonnagrupil oma (või laste või vara või iganes mille) õiguste kaitseks olema 1000 erinevat paberit, kui teisel ühiskonnagrupil on võimalik kõik need asjad paika panna 1 või äärmisel juhul 2 paberiga?
Miks samasoolised paarid peavad kulutama oma aega, närve ja raha selleks, et üleüldse, kuidas kõiki neid tuhandet erinevat paberit (mis erinevaid elu pisiasju võiks reguleerida) saada?
Mis puutub sinu küsimusse "kui palju neid näiteid siis on" - uskumatult palju, ahaa. Kurvastavalt palju. Rohkem, kui ma iialgi julgeks näiteks meedias välja öelda, sest mind kutsutaks siis "homohüsteerikuks". Ja see, just see, ongi kõige kurvem - et me ei saa neist asjadest ka tegelikult päriselt ja lõpuni rääkida, sest kõigel on automaatselt ligi liialdamise silt.
Selge see, et on tohutult palju samasooliseid paare, kes avalikult ja valju häälega ütlevadki, et ähh, mis paanika-paanika, kõik on okidoki, kõike saab korraldada. Aga sealsamas on kõrval paar (või inimene), kes ei ole saanud kõike korraldada ja kelle jaoks kõik on kaugel okidokist, aga kes sellest ometi kõva häälega kunagi ei räägi, sest kurb ja häbi on.
Kaunist,
Lisette
lisette :)
kui sa mu postitusi loed, siis ilmselt loed ka välja, et mu seisukohad ei ole sinu omadega sugugi vastandlikud. vastupidi. ja see teeb mind omakorda kurvaks, et loetakse üle rea e selektiivselt e seda, mida tahetakse lugeda, kuid mitte kogu teksti.
aga noh... mis seal ikka, ega sellest miskit hullu ka pole :)
kõike head,
ahaa
ahaa, ma ju sellest alustasingi, et ma tean sinu seisukohti küll, ja tean, et me sugugi põhimõttelistes küsimustes vastupidistel arvamustel ei ole :)
Postita kommentaar
<< Home