Kõik loomad rahutud

Märtsikuu muudab kassid segaseks. Eile oleksin esimese hooga une pealt õue sööstnud - keegi kisendas niiiiiiiii südantlõhestavalt. "Kassid..." ütles Kats läbi une.
Olid. Mäuuuuuu..... Kräuuuuuu...
Täna nõudis meie Triibik ka õue, olgu või räsitud, aga tulgu tagasi...
Ei aita see kastratsioongi märtsikuu vastu mitte.

Meie, inimloomade, käitumises on samuti märtsi-sündroome. Lõuna-Eestisse, hüüab üks hääl minu sees. (Mäuuuuuuu, eks ole.)
Eelmisel aastal oli sama jama.
Eks näis, kas päädib aiatöösse ära.
Või siis ei...? (Kräuuuuuu...., eks ole.)

*
Pool paastuaega on läbi. Ma ei saa üle sellest tundest, et loobumine on üks lõbus asi. Paneb silmad särama ja ajab natuke itsitama. Ja loob kuidagi... hea tunde. Ma TEAN ju, et see ei muuda nende elu kergemaks, kel süüa pole vmt, aga lihtsalt hea on. Nagu meeldetuletus, et nii paljut kõigest sellest, mida ma enda ümber näen, ei ole mul tegelikult VAJA.
Kui eelmisel aastal loobusime ainult lihast, siis sel aastal lisasime ka alkoholi ja magusa. Kolme nädala jooksul olen joonud kahel korral veini ja söönud ühe tordilõigu ja ühe batoonikese. Üks veinijoomine ja tordilõik olid isa sünnipäeval, seega peaaegu nagu ei loe. "See pole vein, see on lõhekaste," ütles mu isa väärikalt. (Vanemad on KOHUTAVALT armsad - olen neile öelnud, et nad ei pea ju paastuaega arvestama, aga ikka teevad nad sel ajal meile kala.)
Eks näis, kuidas ülejäänud kolm nädalat kulgevad...
Üks, millest ma loobuda ei suuda, on ilmselt kohv. Aga võib-olla kunagi suudan...?

*

Mõtlesin veidi oma kolimistest. Kaks märksõna on alati olnud, kaks vastandlikku märksõna. Õnn. Ja siis meeleheide.
Ma olen igas kodus nii õnnelik olnud. Ja ikka on lahkumises olnud põgenemise noote.
Elu esimese korterimüügi võtsin ette sellepärast, et töökoht kolis ja uues kohas polnud duširuumi. Olin tükk aega korterit müüa plaaninud, et laen võtta ja suurem ning mugavam osta. Siis hakkas aga kiire:). Sain hämmastavalt kiiresti müüdud ja avastasin, et ... ups, mul on taskutäis raha ja edukad laenuläbirääkimised, aga puudub koht, kuhu kolida.
Ma leidsin selle koha kahe päevaga. Kahe kummalise päevaga, kus ma väsimusest tuikudes ringi hulkusin ja muuhulgas (sic!) Katsiga tuttavaks sain. Head päevad olid, kas pole?
Ma olin selles uues korteris väga õnnelik. Selle õnne vahele mahtus üks majamüük - vanaema tahtis majast lahti saada - ja selle märksõna oli jälle meeleheide. Sest ma olin selles majas nii kaua nii õnnelik olnud.
Ja siis jättis vanaema raha mulle ja natuke mööblit, mis mu linnakoju ära ei mahtunud ja ma ostsin selle praeguse maja. Et vanaema raha inflatsioonis kaotsi ei läheks - juhuks, kui ta seda ikka endale peaks tahtma.
Ise elasime - nüüd juba Katsiga - linnas mõnusalt edasi. Kuni maja ümbert puud maha võeti ja me ühel lämbel augustikuu päeval (meeleheites) otsustasime - ära siit. Tulime maale, siin ei raiu keegi puid akna alt.
See oli päev enne Katsi sünnipäeva, nii et me helistasime kõik külalised läbi ja teatasime, et oleme kolinud.
Me oleme siin väga õnnelikud olnud. Meeleheidet mul praegu ei ole. Tuleb ilmselt hiljemalt siis, kui kõik plaanitud kinnisvarakülad siia ümbrusse käiku lähevad. Kui me sellal veel siin oleme...
... Mis mind õnnelikuks teeb? Koht, kuhu panna kohvitass ja koht, kuhu panna raamat. (Ja et mõlemad olemas oleks, loomulikult.) Vaade loodusesse selle koha pealt, kus ma töötan. Vaikus. Kui inimesed, siis sõbralikud ja loovad.
... Pole vist ime, et ma enamasti õnnelik olen?