Olme. Puhas olme.

Puhas sõna täpseimas tähenduses - vesi on jälle majas sees. Kaevutee tallamine on (selleks korraks?) jälle minevik.
Mitte et see raske töö oleks. Aga vahest on tüütu. Kuigi ma harjusin sellega sedavõrd ära, et kuiva paaki ei tulnud praktiliselt kunagi ette, ikka oli varu olemas.
Veega on meil üldse igasugust nalja saanud. Üks lustakamaid - ja füüsiliselt raskemaid - kogemusi oli kaevu puhastamine, mille Julijaga -olgu ta tänatud! - eelmisel suvel ette võtsime. Ämbriga kaev tühjaks (ohh seda veepidu õue peal!), redeliga alla ja "kühvlikesega mudakest ja kivikesi ämbrikesse". Süvendasime meetri jagu. Lisaks puhtamale veele saime ühe vana panni ja vana ahjupoti, mis senimaani köögis kasutuses on. Ja kahvleid ja klaasikilde ja rattarummu ja tont-teab-mis-sodi-ja-soppa veel.
Nalja oli nabani. Muda ka.
Miks raske? Eks proovige kükakil kitsas augus olles kümneliitrist mudaämbrit üle pea upitada:). Kõhu- ja seljalihased annavad kooris teada, et on olemas, reielihased samuti:).
Vot. Ja talvel ütles veevärk jälle üles. Siis oli atraktiivne meelelahutus hommikuti kaevust jääd lahti raiuda.

*
Ja nüüd tuleb kraanist. Külma ja sooja. Keerad muudkui nuppu ja vett muudkui tuleb:). Harjumatu, kui harva saab:))).

Kolmeteistkümnenda Haldja külaskäik

Mõned inimesed on kohutavalt armsad. Nad ei peagi selleks midagi tegema, nad lihtsalt on. Mõjuvad sümpaatsetena veel enne, kui nendega esimene jook joodud saab.

Ja mõned inimesed tekitavad ebalust ja ärevust. Isegi siis, kui neile midagi ette heita ei ole.
Üks sellistest on minu jaoks Kolmeteistkümnes Haldjas, edaspidi siis KH.
Teate ju seda lugu? Sellest haldjast, kelle jaoks kuldseid nõusid ei jagunud ja kes jäi üle. Ehkki ta polnud midagi paha teinud, pigem vastupidi. Ja kes siis kibestus ja kurjaks muutus…
Minu KH teab, et ma mõtlen temast selle muinasjutunimega. Aga ta (vist) ei tea, et on KH ka minu kodus.
Ma ei tea, miks see nii on. Miks mul on tema lähedal selline tunne, et ma vabisen sisemiselt ja et ma käin vahepeal seltskonnast ära hingamisharjutusi tegemas. Et mitte näiteks nutma hakata või midagi teravalt öelda.
Omal moel ta isegi meeldib mulle. (Aga ausalt öeldes ei tea ma ka ühtegi inimest, kes mulle üldse ei meeldiks.) Oleme kunagi tööalaselt seotud olnud ja me saime päris kenasti hakkama. Aga KH meeldib mulle eemalt, nagu film. Et ma võin olla kaugemal ja vaadata ja kui ta tahab, siis sõnakese režii koha pealt kaasa rääkida. Ja kui ta ei taha, siis ei räägi. Ja kui ta ei taha, siis ei vaata üldse.
Minu kodus on ta liiga lähedal.
Intuitsioon ütleb, et ta pole sõbralik külaline. Ja mõistus vaidleb täiega vastu – mul ei ole seda sisetunnet millegagi kinnitada.

Tšernobõli järgsel sügisel oli mul seenetoitudega sama suhe. Ja paar aastat hiljem keeldusin ma Tšernobõlist läbi sõites rongist välja astumast. Hirm oli, ebamäärane ja kraapiv tunne kuskil kõris.
KH-ga suheldes on sama tunne.

Lapse meeldetuletus vanematele

Sellise kirja leidsid kapist kõik meie rühma lapsevanemad. Kuna see tundub mulle väga hea tekstina, panen selle ka siia üles.

*
Ära hellita mind ära. Ma tean, et ma ei pea saama kõike, mida ma tahan. Ma lihtsalt panen Sind proovile.
Ära karda olla range. Ma eelistan rangust, sest see näitab mulle kätte minu koha.
Ära kunagi kasuta jõudu. See õpetaks mulle, et ainult jõud on see, mis loeb. Ma kuuletun kergemini, kui Sa minuga ilusasti räägid.
Ära ole vastuoluline. See ajab mind segadusse ja paneb mind kõigist võimalikest kohustustest kõrvale hiilima.
Ära anna lubadusi. Võib-olla ei suuda Sa neid täita ja see kõigutaks minu usaldust Sinu vastu.
Ära lase mul ennast provotseerida, kui ma teen midagi selleks, et Sind vihale ajada. Siis püüaksin ma Sind veelgi rohkem ärritada.
Ära saa pahaseks, kui ütlen, et vihkan Sind. Ma ei mõtle seda tõsiselt, vaid tahan, et Sa kahetseksid mulle tehtud halba.
Ära pea mind väiksemaks kui ma olen. Ma hakkaksin käituma kui lõpptähtis kutt.
Ära tee minu eest asju, mida ma olen võimeline ise tegema. Ma tunneksin end siis titana ja püüaksin Sind edaspidigi ära kasutada.
Ära pööra erilist tähelepanu mu halbadele harjumustele. See ainult õhutaks mind edaspidigi nii käituma.
Ära kritiseeri mind teiste inimeste juuresolekul. Jutuajamine nelja silma all mõjub mulle palju rohkem.
Ära aruta minu käitumist konfliktsituatsioonis. Siis võin ma mängida kurti ja Sinust mitte välja teha. Sa pead mind küll noomima, kuid tee seda mõne aja pärast.
Ära püüa mulle moraali lugeda. Sa ei oska ette kujutada, kui hästi ma tegelikult tean, mis on õige ja mis vale.
Ära sisenda mulle, et kõik mu eksimused on patud. Ma pean õppima tegema vigu, ilma et mulle seejuures hakkaks tunduma, et ma olen lootusetult halb.
Ära nori mu kallal. Kui Sa seda teed, olen ma sunnitud teesklema, nagu ei kuuleks ma Sind.
Ära nori mult alati põhjendust halvale käitumisele. Mõnikord ei tea ma isegi, miks ma just nii tegin.
Ära ole minuga liiga range, kui ma olen midagi ausalt üles tunnistanud, muidu ei julge ma enam teinekord tõtt rääkida.
Ära unusta, et mulle meeldib eksperimenteerida. Püüa sellega leppida, sest see annab mulle uusi kogemusi.
Ära püüa mind hoida tagajärgede eest. Ma pean kogemustest õppima.
Ära pööra liigset tähelepanu minu väikestele haigushoogudele, muidu võib mulle hakata meeldima haige olla.
Ära hiili vastamisest kõrvale, kui ma midagi küsin. Kui Sa seda teed, siis ma loobun küsimast ja hangin teadmisi mujalt.
Ära vasta rumalatele ja mõttetutele küsimustele. Ma tahan nendega ainult endale tähelepanu.
Ära püüa mulle sisendada, et Sa oled täiuslik ja eksimatu. See seaks mulle liiga kõrged ideaalinormid.
Ära muretse, kui me saame liiga vähe koos olla. Oluline on hoopis see, kuidas me koos aega veedame.
Ära muretse minu hirmude pärast. See hirmutaks mind veel rohkem. Püüa ennast näidata julgena.
Ära unusta, et ma ei saa areneda Sinu mõistmise ja julgustuseta.
Kohtle mind nii, nagu Sa kohtled oma sõpru, siis ma käitun samuti Sinu sõbrana. Püüa olla mulle rohkem eeskujuks kui kriitikuks.

Saad, kui tahtmisest väsid

Istusin enne aias ja mõtlesin, et vahel saadakse seda, mida tahetakse alles tükk-tükk aega hiljem, siis kui suur tahtmine juba ülegi hakkab minema.
Kui me siia kolisime, tahtsin nii väga, et mul oleks ilus aed. Mitte mingi ajakirja-aed (supermuru ja peened sordid), vaid selline, kus seda-koma-teist õitseks ja mõni maitsev asi kasvaks ja kus oleks lihtsalt hea olla.
Mitte liiga pretensioonikas soov maaelu kohta, eks ole?

Aga see ei olnud sedasorti aed. Meil ei olnud lilli. Ega põõsaid. Oli umbrohi ja prügihunnikud ja klaasikillud. Suur saar ja kolm jalakat olid kenad. (Ja nondegi liikide kohta ütles kadunud Gunnar Aarma, et need pole eriti inimsõbralikud.)
Tundus, et töö ei muuda eriti midagi. Ma ostsin taimi. Ma sain taimi. Ema tõi mitu kilekotitäit. Ellu tõi Saaremaalt suure kastiga. Ma tegin tööd palju rohkem kui praegu. Aga... Ei midagi.
Kõik KADUS kuhugi ära. Nagu muti- või mudaauku.

Mäletan sireliheki istutamist. Ma kaevasin ja tassisin ja kaevasin ja kastsin. Ja tulemuseks olid mingid haledad ripnevate lehtedega vitsad keset tühermaad!
Ma püüdsin olukorrast üle olla. Lõppeks polegi ma mingi aednik. Mu sõbrad on mind armastanud ka pisikeses agulikorteris, keegi ei eeldagi, et mul peaks mõnus aed olema. Ja värskes õhus lõket teha ja veini juua on ikka tore.

Ainult Kats kiitis ja lubas, et varsti on ilus. Ega ma eriti uskuda ei söandanud.

Ja nüüd... Sirelid on üle pea ja hakkavad peatselt õitsema. Õisi tuleb siit ja sealt, eri taimedelt. Salatiained on laual. Ehk saame mõne marja ka, paremal juhul pisut talvekski.
Pirnipuulapsuke on valges õievahus.

Mulle tundub, et võrreldes varasemaga olen palju vähem töötanud. Ja palju rohkem nautinud.

Arenguruumi on muidugi kõvasti, aga üle mitme kevade on mul lisaks perspektiivile veel midagi. See oli mu algusaegade nukker nali, et perspektiiv on ainus, mis meil on.

Siin polnud isegi linde. Nüüd on. Ja palju. Siili veel pole, ilmselt on siin siili jaoks liiga märg. Aga küllap ühel hetkel saame ka siili.

Ma ei söandaks kellelegi soovitada, et lootusetu koha paremaks töötamine on hea kogemus. Aga ma tean, et see on võimalik.
Ja palun mitte valesti aru saada, et ma arvan, et mul on ilgemalt peen ja uhke aed. Absoluutselt mitte. Ainult et mul on siin aina parem olla.
(Ülal kasutatud pilt tuhkurenelatest on laenatud Hansaplanti kodukalt.) Need olid mu kõige esimene aiateemaline sisseost.

jäingi haigeks...

... issand, kui kummaline... ma pole NII KAUA haige olnud ja nüüd...
eile magasin päeva suuremalt jaolt maha... paar külalist oli ka, nii et ega see minust eriti sõbralikku muljet ei jätnud... a kui vahepeal üles ärkasin, tegin süüa ja vajusin siis jälle kuskile olematusse.
Lasteraamatutest keerulisemat lektüüri näha ei taha...

Täna pole ka palju parem. Vedasin end kohvitassiga õue, linnupesi kiibitsema. Meil on sel aastal tihe asustus:). Siis tuli B, rohisime koos kilemajakese ära ja olingi jälle väsinud.
Paar kirja, paar mõtet... ja jälle on pea tühi.

Kurk valutab... ma köhin öösiti nii palju, et ei maga ennast välja. Päeval pole peale suure väsimuse eriti midagi viga.

Ma mõtlesin välja, miks B. mulle meeldib. Ta on lapsepõlvemälestuse - onu Richardi - moodi. Alatasa joogine ja suitsune, nina viltu peas, ropuvõitu jutt, armastab kõiki loomi ja lapsi ja teab loodusest hästi palju.
Kui ma väike olin, oli onu Richard mu kõige tähtsam sõber. Ehkki ta oli "ürgvana". Ja kui ma sellest kunagi hiljem emale rääkisin, tuli välja, et ta oli "ürgvana" ja "tähtis sõber" ka minu ema lapsepõlves. Temaga sai metsas käia ja ta teadis nii palju. Tööelus oli ta metsavaht olnud (vist), minu lapsepõlves igatahes oli pensionil.
Ja ta käis minuga nendessamades paikades, kus mu emagagi. Küllap rääkis samu juttegi... Võib-olla me sellepärast olemegi emaga nii lähedased, et meil on samad lapsepõlvemälestused. See on mingil seletamatul moel väga liitev.

Eksamijärgne tunne

Sain ühe suure töö tehtud. Kaks eriteemalist lehekest korraga:). (Oi, millised tänud kõigile, kes kaasa lõid!)
Viimane nädal on olnud tunne, nagu eksamiks valmistudes - segane, hirmul, lootusrikas.
Nüüd on see läbi. Ja tunne on tühi.
Ehkki hea.
Ja natuke segane. Tahaks jalad maast lahti lükata ja kuhugi ära hajuda.
Või nagu oleks minu ümber kena klaasist kast. Istun sees, näen kõike, aga otseselt see mind ei puuduta.
Ma tean, et ma teen varsti seda ja seda ja seda. Aga mitte praegu. Mitte täna.
Täna ei aja ma isegi last magama. Las elab kaelas. Kaisus. Kus tahes - peaasi, et tal hea on. Mul on niikuinii.
Vihma sajab.
Ma lähen magama. Head ööd maailm, ma armastan Sind!

Taaskasutusprintsessid:)))

Millest on tehtud sahvripõrand? Õige vastus - Unekoti vanadest aknalaudadest. Uhked paksud ja laiad puuplaadid.
Seisid meil - ohh! kui kaua, Unekoti aknasaagast saati - esikus seina ääres. Vahepeal pakkus Unekott lisa, nende maja prügikasti taga olla terve hunnik. Ei tahtnud, vanadki veel kasutamata.

Ma VIHKAN kuhjuvat kraami, välja arvatud raamatud, ajakirjad ja cd-d. Kats ARMASTAB teadmist, et tal on alati nokerdamisvaru ees. Kui varu liiga suureks läheb, löön mina lärmi. Kui nurgad liiga tühjaks jäävad, toob Kats uut staffi. Tema kiituseks tuleb küll öelda, et mida kasutab, kasutab hästi ja ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes suudaks nii ökonoomselt ehitada kui tema.

Vot. Sahvripõrand sai väärikas. Ainult et mõni jupp jäi puudu. Mõeldud-tehtud, last lasteaiast tuues väike ring Unekoti prügikasti taha:).
Tõstan mina tões ja meeles suurt aknaraamide hunnikut ringi, et Kats NEED ÕIGED lauad kätte saaks, kui tunnen, et miski on imelik. Paar noort vene poissi jõllitavad, et silmad peast välja. Lehvitasin neile ja teatasin, et MEIE OLEMEGI TAASKASUTUSPRINTSESSID.
Kui pärast peeglisse vaatasin, ajas ennast ka itsitama: veidi hipilikud naisterahvad suures ehitusprahi kuhjas rõõmuga ringi sortimas.

Hakkasime Katsiga arutama, mis meil suurtest asjadest veel taaskasutuses on.
Ahi-pliit-kamin on sellesama maja vanadest ahjudest. Ooo, need olid uhked ajad, kui Kats ja Unekoti isa õhtust-õhtusse telliseid ladusid ja pipraviina jõid... (Katsi lisand: siibrid on ostetud, vanu ei leidnud.)
Aknad ja uksed on vanadest ehitatud. Mõned uksed olen kohale tassinud võsastunud varemetest.
Köögikapid on taaskasutus. Kellegi spetsprojekti järgi tehtud kenad puu-uksed osutusid omaniku elukohavahetusel moest läinuteks.
Voodi on ehitatud mahavõetud seina sees olnud palkidest.
Valamu päästsime prügimäele minekust. Disainisalongi pidav sõbratar poleks seda pisikese mõlgi pärast müüa saanud. Sama salongi parketijääkidest sai Kristoferi võrevoodi põhi.
Meie suured raamaturiiulid on ühest suurest riigifirmast välja visatud. (Aitäh vihjeandjale!)
Meie veranda alused müürid on kohalik põllukivi. (Oi, neid talguid ja veinijoomisi ja lõkke ümber istumisi...!) Veranda tugipost on vana elektripost.
Vanast aiaplangust sai uus kuur:).
Joodikult paari viina eest ostetud roostetanud vankripõhjale ehitas Kats taluvankri. Sellise, millega vanasti heina veeti. Mõtlesin sinna ürdi-ja lillepeenra teha, aga Kristoferile meeldib seal ronimine selleks liiga palju. Olgu siis niisama.
Vees mädanenud kõrtsisisustusest sai aiamööbel. Jälle massiivsest puidust.
Lipuvardatehase praakpostidest saime pooleks lõikamise järel vihmaveerennid.

Mööblist veel. Taaskasutus on tore, aga veel uhkemad oleme me jätkuvkasutuse üle - parimad mööblitükid on soetatud meie vanavanemate poolt. Mu lemmikkirst aga kuulus mu vanavanaemale.

Kuidas me Kristoferi ei vaktsineerinud

(Kirjutatud vastuseks Epu küsimusele, aga mul on nii kiire aeg olnud, et ei leidnud jõudu üles riputadagi.)

Minu jaoks algas kõik sellest, et Kats ütles ühel oma rasedusehommikul (aasta 2003, võib-olla mai) veendunult: “Ma tahan täiesti loomulikku sünnitust. Aga ma kardan, et ma ei saa seda.”
Ja mina lubasin, et saad ikka. (Ilmselt oleks ma seda iga muu asja kohta ka lubanud, mida ta küsinud oleks. No vähemalt tervislike asjade kohta.)

Sünnituse ajal (2003, okt) juhtus nii, et Kats hingas palju-palju naerugaasi ja jäi täis. Nagu templielevant. Ja ühe valdavalt täiskarske naisega võib sellises olukorras igasuguseid imelikke asju juhtuda. Ja medpersonal arvas, et ta peab saama seljasüsti ja siis nad aitavad tal ilusti ära sünnitada.
Mina kui tugi-isik olin vastu. Aga sellest ei lasknud keegi end eriti segada. Kuna mul arstilt ja ämmaemandalt koostööd oodata ei olnud – aga Katsile olin ma ju LUBANUD! - jäi mul üle üks võimalus: saada laps sündima enne, kui Kats opituppa viiakse.
Kui kanderaamiga tohtrid kohale jõudsid, oli meil sünnitus juba alanud. Soe dušš õigel hetkel aitab ikka…
Ja meie saime ühe kinnituse juurde, et kui me oleme koos ja tegutseme kaine peaga koostatud plaani järgi, siis me teeme õigesti.

Kristoferile on tehtud tuberkuloosivaktsiin. Mina pidin tema teisel elupäeval tööle minema ja Kats ei suutnud arstiga vaielda. Hepatiidisüstist keeldus Kats peaaegu reflektoorselt – endise aidsilektorina ei suutnud ta uskuda, et hepatiit teel haiglast koju külge võiks hakata. Esimene allkiri – Kats pidi kinnitama, et vastutab ise oma lapse elu eest. (Et kes seda muudel juhtudel teeb?)
Poisi kaks esimest elukuud tegelesime köha-nohu-rögiseva kurgu ravimisega.
Perearsti kutsusime ka. Tema ütles, et tegu on kopsupõletikuga ja et on vaja haiglasse minna. Ja kirjutas saatelehe peale sooltepõletik. Et laps kindlalt haiglasse vastu võetaks.
Me ei julgenud minna. Et kui haiglas soolikaid hakatakse ravima, siis meie jutt sellest, et “perearst kirjutas niimoodi ainult konspiratsiooni mõttes” kõlaks luuluna. Ja mida veendunumalt rääkida, seda sügavama luuluna. Oli see kurgus krõbisemas mis oli, lahti saime mee, mustsõstra, sibula, küüslaugu ja lahja põdrasamblateega.
Sama perearst veenis meid vaktsineerima tulema. Kunagi 90ndate lõpul olin ajakirjanikuna imikuvaktsiinide teemat uurinud ja mõned nutvad emad olid veel väga hästi meeles. Ja see asi, et imikuvaktsiinidega mängis meie üks riigiamet n-ö vene ruletti. Ja selle asja seotus ühe väga suure välislaenuga. (No kokku ka umbes selline kena romaanimõõtu vandenõuteooria.)
Aga perearst muudkui veenis hoogsalt ja rääkis lastest, kes ilma vaktsiinita ära on surnud.

Ja kuna me ei tee – jälle kokkuleppeliselt – mitte ühtegi asja, mida meile intensiivselt peale surutakse, siis me võtsime aja maha ja otsustasime, et kõigepealt ravime lapse terveks ja siis vaatame selge peaga edasi.

Ja mida rohkem me lapse tervise teemat omavahel arutasime, seda selgemaks sai see, et me usaldame iseendid kõige rohkem.
See ei olnud äkkotsus ega impulsiivne tegutsemine. See kuidagi lihtsalt settis selliseks otsuseks. Settimise aeg oli vaevaline. Kats elas sissepoole vaatamise tähe all. Mina lappasin netti ja raamatuid ja suhtlesin tarkade inimestega, et erinevaid seisukohti koguda ja nende abil enda oma sünteesida. (See on minu järelemõtlemise viis.)
Ja ühel kenal päeval olid meie mõlema seisukohad valmis. Ja ühesugused.

Edasi oli lihtne. Me võtsime sisse jäärapäise “Lihtsalt-ei-luba”-hoiaku, Kats nõudis allkirjalehte – siiamaani pole saanud - ja järgmine kord külastasime perearsti kaheaastase lapsega, et lasteaeda tõend saada. Seal oli kirjas, et “Terve” ja et “Ema keeldub vaktsineerimisest”. Meie meelest passivad need sõnad ühe paberitüki peale päris kenasti.

Muide, me ei ole ideoloogiliselt vaktsineerimise vastu. St et kui poiss tahab tulevikus vaktsiine saada, siis ega me ei keela. Meie otsused kehtivad seni, kuni ta ise oma otsusi ei väljenda.

Üks lõbus lugu ka. Ühe peretuttavast tohtri täiskasvanud tütar luges meile põhjalikult sõnu peale, et “nii ikka ei tohi ja te käitute vastutustundetult jne”. Ja siis pöördus kinnituse saamiseks oma ema poole. Emal oli silmnähtavalt ebamugav ja siis ta lõpuks ütles: “Laps, sa pole mul ise ka kõiki vaktsiine saanud…”

Emadepäev!

Palju õnne kõigile emadele!

(Ja salavihje - mis õigeks päevaks õitsema ei taha hakata, teeb seda pärast paari ämbrit sooja suhkruvett.)

Sümbolid ei tapa ega küüdita

Eilne võidupüha on pannud meedia kajama. Mu vana hea kunagine vestluskaaslane JL lubab pronksmehe õhku lasta ja...
Et see mees okupeeris Eesti ja küüditas eestlasi. See pronksist mees, noh.

Me olime eile Katsiga Tallinnas ja käisime pronkssõdurist mööda. Ja nägime seal vanu vene naisi, valged rätid peas, kandekotid toiduga kaasas. (Lisaks muudele meeleavaldajatele.) Ja oleks meil mõned punased nelgid olnud, oleksime me need ilmselt sinna viinud.
Lihtsalt solidaarsusest nende naiste vastu, kes sellesse sõtta oma lapsed jätsid. Või vennad. Või mehed.

Lõppeks ON sõja lõpp üks hea päev. Ja kui sõja oleksid võitnud hitlerlased, poleks olukord Eesti jaoks ilmselt ka parem olnud. Keda me siis vihkaks? Ja milleks?

Minu poolest oleks võinud ka see SS-mundriga eestlase monument Lihulas püsti olla. Ja juutide mälestusmärgi juurest põikan ka läbi, kui Kloogale asja on.
Kas lein kuulub ühele rahvusgrupile? Kellel on leinamonopol?

Purgitäis särgi

Nuh, ja nüüd on Lessal ja Triibikul terve purgitäis särgesid. Kolm tükki on elus ja sibelevad purgis. Ülimalt värske hommikueine...
Aitäh püüdjale!

Triibiku tulemine

Meie kass. Viimast tundi (ma väga loodan!) hulkuva kassina. (Unekoti foto.)

Loom, taimed, inimene

Paar viimast päeva on üha toonud ja toonud.
TRIIBIK hakkab vist kohanema. On teine juba iseseisvalt õues käinud ja tagasi tulnud. Usse tal ilmselt ei ole, ta ei näe haige kassi moodi välja. Karv läigib ja silmavaade on selge:).
Pesta ma teda ka ei raatsinud - see ei ole kassile (ega pesijale) eriti mõnus. Silitasin suurema tolmu niiske käega maha, sain käpad ja maniski valgeks ja otsustasin, et puhas küll.
MARJAAED võtab ka ilmet. Lasteaiale ÜKT-d tehes saime ülejäänud põõsad omale. Aed näeb varsti välja juba samasugune nagu lapsepõlvekodus. No... kümne aasta pärast. Aga viimased kolm on olukorda juba tublisti parandanud.
B. (piirduks initsiaaliga) on naabrinaise... no ütleme, et kosilane. Mees nagu Solženitsõni raamat - hulk Venemaa vangilaagreid läbi istutud, mõnest põgenetud jne. Juttu jagub kauemaks.
Ometi on mul jutukaaslane, kellele meeldivad Venemaa ja Kesk-Aasia, kes viitsib aiandusest ja söögitegemisest rääkida... Ja kes püüab Lessale ja Triibikule kala!!!! )

Vot sellised päevad - üks hea uudis teise otsa.

Unenägudes kummitab Ristikuningas. Ja telefon on tal ka väljas - nii ma ei saagi talt küsida, et kas midagi on valesti. Tavaliselt käib ta mu unedes siis, kui ta on segaduses. Eks ma ootan...

Vahepealsest

Kaks päeva Tartus Prima Vistal oli hea lahtiraputus kõigest, mis tavaliselt mu päevi täidab.

“Ma lahkun kodust, viies kaasa enda, et omapäi ei teeks ma pahandust…” kumises Urbide laul kõrvus, kui enne minemist peenraid kastsin ja kõikvõimalikke minemahakkamise eelseid toiminguid tegin. (Kristofer läks kaheks päevaks mu ema juurde. Ja mõningase piinlikkusega pean tunnistama, et tüdrukust, kes võttis oma märsi ja läks, on saanud naine, kes pakib ja sätib. Tüütavuseni.)

Kirjastajaid oli kohal Ikka Seesama Vana Seltskond. Ei midagi uut. Ei midagi üllatavat. Meeldiv rahvas, tegelikult. Veidikese introvertsem kui ajakirjanike seltskond, aga mitte vähem meeldiv.

Marianne Mittag esitles oma uut raamatut “Empaatilised märkused”.

Tavapärast seminari, kus Kaus ja Rooste räägiks, et Sandra Braun ja Barbara Cartland on pahad, sedapuhku ei toimunud. Eelmisel kevadel rääkisid nad seda Prima Vistal. Ja talvel Rahvusramsi üritusel. SAMADE SÕNADEGA. Ju see oli neil peas.

Mulle meeldisid venekeelsed esinejad. Ja eriti Kasahhi luulejata Jerbol Žumagulov, kelle luuletused tekitasid hetkeks mingi teise aja tunde. Minevikus tagasi. Päike lõõskas – mai kohta tavatult tugevalt. Luuletustes oli kirge ja jõudu – tööpäeva kohta tavatult tugevalt. Kui ma kuskilt need tekstid saaks, prooviks võib-olla talvel eesti keelde tõlkida… Aga ma ei söandanud küsida, mõtlesin, et see jätaks liiga pretensioonika mulje. Noh, nagu ma oleks miskine tõlk-inimene. (Absoluutselt ei ole, ausõna. Aga vahest meeldib võõra luulega mängida.) Ja Žumagulovi luules oli midagi, mille ma endas ära tundsin. Kasahstan tuli ka meelde - lõputute raudteedega, pikad rongisõidud Alma-Atasse ja edasi, odava veini maitse, inimeste sõbralikkus, Kasahhi tantsud...

Teine esineja, kes tekitas minus tunde, et katarsis on olemas (mitte segi ajada katarsise endaga, eks ole), oli Ljudmilla Mesropjan. Oh, ja Merca muusikaline projekt HOO oli ka hea.

Rumeenia luuletaja Liliana Ursu meeldis ka. Ja Doris Kareva tõlked tema luulest. Ma ei saa rumeenia keelest aru. Üldse ei saa. Aga ikka tundus, et need luuletused on lähedased. Nii et - müts maha tõlkija ees.

Slavofiilsusele vaatamata hakkab mul vene keel meelest minema. Sest tavaliselt pole mul kellegagi selles keeles rääkida. Peaks hakkama jälle rohkem venekeelset kirjandust või ajakirjandust lugema, aga mul pole eestikeelsegi jaoks aega. Vahepeal sunnin end Äripäeva läbi lugema, et mis ma tast muidu tellin… Ja Sirpi. (Viimane on peatoimetaja vahetusega kaotanud.)

Selleaastane esimene telkimine sai telgitud. Vasula järve ääres, Tartu südalinnast umbes 8 kilomeetrit eemal, kärnkonnade pulmaparadiisi veerel. (Ääretult seksikad ja graatsilised loomad, muide.)

Kaasik oli ülaseid täis ja järvevesi andis lootust, et ujumishooaeg pole enam kaugel.

Seemnekartuli ostsin kah ära. Sort Piret, Jõgeval aretatud. Google´st vaatasin, et päris kenad näitajad. Aga vaatasin siis, kui kotid juba kuuri all.
Nüüd ootan toomingate õidepuhkemist, et siis kartul maha panna. Ja koogipilvi:).

TÄNA, 6. mail on UNEKOTI SÜNNA, mida ta tähistas piknikuga Stroomi metsas.
Mõnus-mõnus-mõnus üritus.

Ja meie saime endale Stromkalt kassi. Ise tuli. Ju tal oli päikesepiste – täie aruga kass nii ei teeks. Kangesti aruka näoga ja suurte kõrvadega. Ja imeilusate suurte roheliste silmadega.
Tahaks väga, et talle meil meeldima hakkaks. Aga veelkord, ma ei ole hea kassipidaja, nii et ega ma väga loota ei julge.