Olme. Puhas olme.

Puhas sõna täpseimas tähenduses - vesi on jälle majas sees. Kaevutee tallamine on (selleks korraks?) jälle minevik.
Mitte et see raske töö oleks. Aga vahest on tüütu. Kuigi ma harjusin sellega sedavõrd ära, et kuiva paaki ei tulnud praktiliselt kunagi ette, ikka oli varu olemas.
Veega on meil üldse igasugust nalja saanud. Üks lustakamaid - ja füüsiliselt raskemaid - kogemusi oli kaevu puhastamine, mille Julijaga -olgu ta tänatud! - eelmisel suvel ette võtsime. Ämbriga kaev tühjaks (ohh seda veepidu õue peal!), redeliga alla ja "kühvlikesega mudakest ja kivikesi ämbrikesse". Süvendasime meetri jagu. Lisaks puhtamale veele saime ühe vana panni ja vana ahjupoti, mis senimaani köögis kasutuses on. Ja kahvleid ja klaasikilde ja rattarummu ja tont-teab-mis-sodi-ja-soppa veel.
Nalja oli nabani. Muda ka.
Miks raske? Eks proovige kükakil kitsas augus olles kümneliitrist mudaämbrit üle pea upitada:). Kõhu- ja seljalihased annavad kooris teada, et on olemas, reielihased samuti:).
Vot. Ja talvel ütles veevärk jälle üles. Siis oli atraktiivne meelelahutus hommikuti kaevust jääd lahti raiuda.

*
Ja nüüd tuleb kraanist. Külma ja sooja. Keerad muudkui nuppu ja vett muudkui tuleb:). Harjumatu, kui harva saab:))).