Loom, taimed, inimene

Paar viimast päeva on üha toonud ja toonud.
TRIIBIK hakkab vist kohanema. On teine juba iseseisvalt õues käinud ja tagasi tulnud. Usse tal ilmselt ei ole, ta ei näe haige kassi moodi välja. Karv läigib ja silmavaade on selge:).
Pesta ma teda ka ei raatsinud - see ei ole kassile (ega pesijale) eriti mõnus. Silitasin suurema tolmu niiske käega maha, sain käpad ja maniski valgeks ja otsustasin, et puhas küll.
MARJAAED võtab ka ilmet. Lasteaiale ÜKT-d tehes saime ülejäänud põõsad omale. Aed näeb varsti välja juba samasugune nagu lapsepõlvekodus. No... kümne aasta pärast. Aga viimased kolm on olukorda juba tublisti parandanud.
B. (piirduks initsiaaliga) on naabrinaise... no ütleme, et kosilane. Mees nagu Solženitsõni raamat - hulk Venemaa vangilaagreid läbi istutud, mõnest põgenetud jne. Juttu jagub kauemaks.
Ometi on mul jutukaaslane, kellele meeldivad Venemaa ja Kesk-Aasia, kes viitsib aiandusest ja söögitegemisest rääkida... Ja kes püüab Lessale ja Triibikule kala!!!! )

Vot sellised päevad - üks hea uudis teise otsa.

Unenägudes kummitab Ristikuningas. Ja telefon on tal ka väljas - nii ma ei saagi talt küsida, et kas midagi on valesti. Tavaliselt käib ta mu unedes siis, kui ta on segaduses. Eks ma ootan...